Järgmise päeva Kuressaare külaskäigul anti kaasa selle suve esimesi lillatkarva ploome ja naabertänava aiast veel kuldrenett-õunu.
Nii eriline on süüa oma sugulaste kasvatatud vilju. Teatada kodukööki sisenedes, et siin on Kindlamite tomateid ja Pea pere ploome. Silme ees looklevad sugupuu oksad, mida mööda näppu ajades üritan selgeks saada sugulussidemeid. Lõhnavad tomativarred ja päevinäinud õunapuud on justkui piltlikud näited kõigest sellest, mis meid seob ja mille üle rõõmustame.
Päris uut sugulast ma tol päeval siiski kohtama ei läinud. Võiks isegi öelda, et ta oli 101 aastat jõudnud oodata, et me kohtuda saaks. Igatpidi ime: et ma tema olemasolu avastasin, et ta on terve ja selge mõistusega ning elab kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel paigast, kus ma tänu oma saarlasest ämmale ise nüüd suvitan. On see juhus või sügav saatus?
„Kui kaugele peab üldse juhuse mõistet laiendama või kui kaugele võib teda laiendada, et tema abil ime mõistet tagasi tõrjuda. Ja kas seda viimast on üldse vaja?” küsis kirjanik Jaan Kross. Mis siin tõrjuda, ime ta ongi. Üks arukas tuttav on minuga jaganud, et „juhus on Jumala soov jääda anonüümseks”. Ehk juhuseid pole. Sellega nõustun hea meelega.
Sellest, et Kindlamite algkodu on Valjala, sain kinnitust 2010. a. kevadel internetis oleva genealoogia programmi Geni kaudu. Tol korral avanes ühe arvutihiire klõpsuga minu ees viis põlve aastani 1700, mil sündis Riimu Käsper. Sellest kirjutasin ka tolleaegses Märkmikus. Järgnes pimesi omapäine otsing Valjala kalmistul, mis vilja kandis: leidsingi kiviaiaäärse koha, kus üksteise läheduses puhkab palju esivanemaid, k.a. minu vanavanaisa vend. Nüüd oligi haua hooldaja, lahkunud esivanema 70-aastane tütretütar giidina kaasas, kui käisime küünlaid panemas. „Giidi” ema, 101 aastane Marie pole enam kalmistul käinud, küll aga liigub ringi oma tütre Valve majas ja aias. Pesi ja sorteeris viimati kartuleid. Ning mõte ja pilk on sulaselged. Ta rääkis, kuidas noorena meres lambaid pesi ja käis Valjalast Koikla veskil. See tähendab veskil, mis asus künka otsas, 50 meetrit meie praegusest suvetalust!
Marie juurde viin järgmisel korral foto pere kalmistunurgast ja küsin temalt abi. Seal on mitu hauaküngast, kus tähised puudu ja mitu kiviristi, millelt kiri peaaegu tundmatuseni kadunud. Kui keegi midagigi nendest teab, siis on see ainult tema. Ta on teiste seas matnud sinna ühe üksiku sugulase ja lubanud tema haual käia. Too Viiu suri 1932, samal aastal, kui minu isa sündis…
Lubasin järgmise kuu jooksul oma kahte eakat sugulast jälle külastada. Nendest muidu vägagi delikaatne 93 aastane Aino lausa ütles: „Ära sa mind reeda, tule jälle.” Tal pole oma järglasi ning elab viimased 1,5 aastat kahaneva tervise tõttu „pärijate” tagatoas Kuressaares, südames igatsedes tagasi kodutallu Meedla külla. Sinna ma tahan teda ka hirmsasti viia, kas või üheks päevaks. See on vastastikune kinkimine, nagu saak saagi vastu. Temal nii palju kogemusi ja teadmisi oma inimestest; kui mina ullike nende kõige kohta vaid küsida oskaks. Peab oskama; peab eelnevalt mõtlema MIDA küsida. Mul on omakorda vastu kinkida tähelepanu, austust ja lihtlabane auto, millega teda koduõuele toimetada. Pärijad pole teda tänavu kordagi sinna viinud, väites, et ta tervis seda ei luba. Meie omavahel teame, et lubab küll. Viin ta kasvõi süles, aga viidud ta saab. Imedele peab avalisüli vastu minema.
Riina Kindlam