Saaremaa Ooperipäevade bülletäänist lugesin Arne Mikule Kanadast saadetud kirjakatkendit, kus lavastaja Hanno Kompus ütleb, et ooper on üks täiesti võimatu kunstivorm: konglomeraat üksteist segavatest elementidest. Sellega võib igati nõustuda. Selleks et sünniks võimas, hingekriipiv etendus, on vaja niivõrd paljude eriilmeliste loomeinimeste pingutust, et seda on raske isegi hoomata. Näiteks Rannapi ooperis osales 110 muusikut! Kõigele lisaks pole ooperilibreto puhul tavaloogikaga midagi peale hakata. Oleme ju kõik kogenud, kuidas kangelane, selle asemel et põgeneda, laulab pika aaria, mille järel ta kinni võetakse või lausa tapetakse.
Rein Rannap oma ooperi sisu ette ei avanud. Seda ei teinud ka libretist Andrus Kivirähk ja laulutekstide looja Wimberg. Kuna tekst polnud ka lava kohale projitseeritud, siis jäi kogu lugu mulle veidi segaseks. See ei seganud nautimast Rannapi muusikat ja lauljate igati heal tasemel näitlemist. Nagu ikka ooperis olid selleski loos mustvalgelt vastandatud head ja kurjad tegelased. Publiku eriliseks lemmikuks oli armastajapaar, keda kehastasid Lenna Kuurmaa ja Ott Lepland. Nende armuduett oli kogu ooperi üks kõrghetki. Kuurmaa-Leplandi suurepärane esitus tasakaalustas viikingite pealiku Marko Matvere efektse rolli, kes oli mefistolikult jõuline tegelane. Ta tuli oma meestega saarele, röövis ja põletas. Sarnases muusikalises võtmes oli ka tulehaldja etteaste — Metsatöllu Marko Teeäärele oli Rannap kirjutanud raju rokiloo. See oli ooperi üks vastuolulisemaid tegelasi, sest tuleleegid võivad teha nii head kui kurja. Kõige huvitavamaks tegelaseks oli vana šamaan, keda laulis Tõnis Mägi. Mägi andis ehedalt edasi loodusega tasakaalus elava kogukonna vaimse pealiku karakteri. Ta oli väge täis vanamees, kes valitses oma sõnaga ka loodusjõude ja kutsus appi nii tuult kui tormi, kui seda vaja läks. Ometi ei saanud ta haljaste mõõkade vastu ja ta tapeti. Õnneks ta sugu ei katkenud. Kummaline küll, aga helilooja oli šamaani pojast teinud operetitegelase, subreti partneri. Põgenenud nunna Birgitta (Kristel Aaslaid) ja šamaani poeg Tölpa (Andrus Albrecht) etteaste oli nagu hoopis teisest oopusest. Libretist keeras vindi üle ka sellega, et Birgittast sai Piret, kes unistas saada suure talu perenaiseks ning Tölpast sai tema elukaaslane Töll. Ikka see legendaarne Suur Töll (Tõll). Publikule see metamorfoos meeldis ja nii said ooperitegijad vägeva püstijalaaplausi ning ooperitelgist lahkuti hea tujuga.
Sirje Vihma-Normet, Tallinn
