Albert Uustulnd sündis 100 aastat tagasi Pihtla vallas Suure-Rootsi külas. Kooliteed alustas Vätta algkoolis, keskkoolis käis Kuressaares. Tallinna Tehnikaülikooli lõpetas pärast Siberi vangilaagrist saabumist 1954. aastal. Tema töökohaks sai „Saare Kalur“, kus ta oli nii ehitustööde juhataja kui turustussektori juht. Uskumatu, et nii suure töökoormuse kõrval suutis ta kirjutada kolmteist romaani, näidendeid ja populaarseid, siiani kõlavaid laule. Romaani „Tuulte tallermaa“ kohta ütles Jaan Kiviall poeetiliselt: „See on ood väikesele Vahastu saarele.“ Selle 2-osalise romaani tiraaž oli 50.000 (!) eksemplari, ometi müüdi see läbi imekiiresti. Albert Uustulndile omistati selle romaani eest nii Tammsaare- kui Vilde-nimelised kirjanduspreemiad. Ka tema näidenditel on läinud hästi: kõik ta kümme näidendit on jõudnud erinevate teatrite lavalaudadele. Mitmed ta lauludki on sündinud just näidendite tarbeks. Tema kuulsamaid laule nagu „Väike saarepiiga“, „Sinavad veed“, „Igatsus“ ja „Tüdruk“ teavad peast ka mandri-inimesed.
Kirjanikugeen elab edasi ka Uustulndi lastes ja lastelastes – Uustulndide dünastia alusepanijale Albertile on püstitatud Kuressaare lossi lähedale mere äärde ka väärikas pronksist monument.
„Tema romaanid jutustasid saarte inimestest ja nende kargest elust. /…/ Nii kirjandus kui ka muusika põimusid tema loomingus tervikuks, mis jäädvustas ühe ajastu ja andis sellele südamliku kõla.“
(Regina Piikmann)
Jaan Kivialli sõnul aitasid Albert Uustulndil ta laule noodistada helilooja Arved Haug ja Kuressaare dirigent Harri Kuusk. Albertil endal muusikaharidust ei olnud – ta oli looja Jumala armust. Uustulnd toetas oma autoriteediga ka keeleuuendaja Johannes Aavikuga seotud üritusi – samal ajal, kui mandril ei võinud emigrandist keelemehest veel midagi rääkida, toimusid Saaremaal Aavikule pühendatud keelepäevad. Saarlaste eliidi toetusel loodi Johannes Aavikule isegi majamuuseum, mis tegutseb edukalt siiani.
Regina Piikmann on Uustulndi iseloomustanud kui läbilõhki saarlast: „Albert Uustulnd oli helilooja, kes tõi Eesti kultuurilukku nii sõna kui muusika kaudu merelõhna ja lainete hääle. Tema romaanid jutustasid saarte inimestest ja nende kargest elust. /…/ Nii kirjandus kui ka muusika põimusid tema loomingus tervikuks, mis jäädvustas ühe ajastu ja andis sellele südamliku kõla.“
Uustulndi laulude kontsert Hopneri majas lõppes ühislaulmisega – kuulajadki oskasid kaasa laulda lauludele „Igatsus“ ja „Tüdruk“. Sügisvihmases vanalinnas bussi peale jalutades kõlas mulgi veel peas laulu „Tüdruku“ refrään: „Tüdruk, armastan päikest ja tuuli / tüdruk, sinust ma unistan vaid. / Oi neid kirsina punavaid huuli / tüdruk, ütle mul, kust sa need said!“ Siinkohal võiks mainida, et Uustulnd kirjutas kõikidele oma meloodiatele ka ise sõnad.
