Tõru külas on kaks majapidamist. Kunagi oli seal enam kui 12. See on päris saare keskel ning omakorda ümbritsetud madalmaade ja soodega. Seal pidavat hoopis teised ilmalood olema, kui seda näitab ükskõik milline lähedalolev kõrgema koha peal paiknev ilmaolude seire- (ehk mõõdu-) jaam.
Siis saabus taas troopika. Pea kaks nädalat ligemale 12-13 soojakraadi porikuul seda ju on. Ja ühtäkki lörts ja lumi…
Meie justkui näidishoidistelett, mida varesed ja tihased käisid rõduäärel uudistamas, liikus tuppa. Osaliselt külmkappi ja õunte puhul kiiremas korras kõhtu.
Ja kui 24. lehevarisemiskuul saabus järjekordne maalt pärit toidukoorem, siis nii kilplaslik kui see ka ei tundu, viidi suurem osa sellest meie perele ette nähtud saarel purki pandud kraamist esialgu hoopis Eesti teise nurka Ida-Virumaale. Seal on selle jaoks keldris lihtsalt enam hoiuruumi. Varsti pööravad purgid ja pudelid otsa ümber ja tulevad jälle pealinna – palju reisinud viljad jõuludeks. See pole sugugi ainulaadne nähtus. Eestis liigub sügiseti OI, kui palju perekondlikku toidukraami. Seda lihtsalt ei näe, ometi peidupaigad on pungil, ka meiesugustel linlastel, kelle suhtes on lahke ja töökas maarahvas näidanud üles suurt halastust ja armu.
Meie puhul on armuandja(nna)l vahel päris käre hääl. Ta kipub pealinna saabudes väikestviisi etteheitva tooniga (ka SEE on armastus) pärima: „Kas te üldse moosi ei söö?” ja „Teil on ju kõik õunamahlad alles!” Tegelikult ei ole nad kõik alles midagi. Minu vastus on rahulik: „Aga pikk talv on ju alles ees. Vastutustundlik eestlane tarbib mõõdukalt.” Lahkudes kostis veel trepikojast käsk: „Sööge õunu!”
Võtan seda juttu tõsiselt. Äsja viskasin ära kaks pehmeks läinud suvikõrvitsat (tsukiinit) ja süda valutab siiani, sest nägin neid kasvamas ja minu tähelepanematuse tõttu läksid need tublid viljad raisku. Linnainimene on harjunud hullult kiire tempoga, aga näed, kabatšokiga ei suuda sammu pidada. Iga kord, kui nüüd külmikuukse avan, naeratab vastu suur kuunäoga kaalikas. „Ma luban, et ei jäta sind unarusse!”
Riina Kindlam
