Poiss kaebas, et tema ei mõista enam seitungit lugeda. Papri pealt pole väga vigagi, aga nigu sinna hinternetti kaed vai kiikad, läheb asi segaseks. Et seal on ardikkelid ilusti kirjas, jutt selge ja jutustaja nimi all. Aga ardikkeli taga on ilma nimeta salasõnumid ja nendest mitte kudagi aru ei saa.
Mulle tuli meelde, kuda me noorest peast katekismust õppisime. Seal käis kah sedasi, et kõigepealt oli piiblisalm ja siis seletus, mis see on. Ärman ütles, et tema olla kah sellest kuuld, aga selle mootsa kateksimuse ‘mis see on' ongi just, mis ei seleta, vaid segab. Et salm räägib aiast, aga ‘mis see on' räägib aia august. Ja on alati ühesugune.
No nüid mul akkas koitma. See on siis nigu kroonuaegne rivilaul. Laulul võib olla sada salmi, aga rehvrään on ikke üks ja seesama, ühegi salmiga kokku ei käi. Muist mehi ei jõud kunagi laulusõnu pähe õppida, aga seda rehvrääni põrutasid kõigest jõust, ästi kõvaste ja vale viisi peal. Ei nendele lugend, kas salmi tegevus käis sauna taga tiigi ääres vai tiigi taga sauna ääres; kas Miku mängis Manniga vai oopis Juku Anniga; kas konnal oli neli jalga vai ainult saba; kes suur ja kes suure veike sugulane – nemad ainult ootasid oma aega ja siis panid täiest kõrist, et MU KODU KAUGEL MAHA JÄI-JÄI-JÄI. Oi, kuripatt, kus need vennad said veltu käest kiita, sest rivilaulu tuleb laulda valjusti, mitte ilusti.
Ärman mõtles natuke ja siis paistis, et poisi peas jusku akkas midagi kumama. Küsis siis, et aga kui nisukese asja eest nii kõvaste kiita saab, mispärast need salasõnumi saatjad siis oma pead põõsas oiavad ja oma nime äbenevad.
Ma siis ütlesin talle, et kas tead, poiss, kui minu sõbrad näeksid, et ma olen sama loll kui veltveebel, ega mina kah pead põõsast välja pista ei julgeks. Vat sellest sai Ärman kah aru.
Kargu Karla
