Teine peegelpilt on risti vastupidine: Eesti on avatud, hea võõrkeelte oskusega e-riik, kes jagab lahkesti ID kaarte ehk e-kodakondsust välismaalastele ja kutsub kõiki soovijaid siia äri tegema, õppima ja elama, sest meil on kõikjal tasuta wifi ja rohkesti puutumatut loodust, kus lokkavad haruldased puisniidud ja metsalilled. Salliva Eesti president kutsub talente koju ja võõrustab igal aastal presidendilossi aias Eesti sõpru üle maailma. Salliva Eesti ajaloolased teavad, et Eesti pole kunagi olnud Balkan, kus rahvuste vahelisi suhteid lahendataks massitapmistega.
Salliva Eesti kuvandit kinnitab viimane, 2015.a. lõimumisuuring, millest selgub, et viimase viie aastaga on nii eestlaste kui mitte-eestlaste suhtumine omavahelistesse kontaktidesse muutunud tunduvalt positiivsemaks. Eesti elanike hoiakud on mitmekultuurilise ühiskonna suhtes üldiselt positiivsed. Umbes 90% nii eestlastest kui teiste rahvuste esindajatest leiab, et erinevad rahvused võivad samas riigis hästi läbi saada ja koostööd teha, 60% eestlastest ja 80% teiste rahvuste esindajatest peab eri kultuuride kokkupuudet Eesti ühiskonda rikastavaks. Rahvuste vaheliste konfliktide paratamatusega pole nõus ligi 40% eestlastest ja ligi 2/3 teiste rahvuste esindajatest, selgub uuringust (vt Integratsiooni monitooring, ERR online 11.06.2015). 2010. aastaga võrreldes on nende inimeste osakaal langenud, kes peavad rahvuste vahelisi konflikte paratamatuks.
Facebookis on hiljuti loodud kaks vastandlikku lehekülge: „Salliv Eesti”, millel on üle nelja tuhande toetaja, ning „EI pagulasmassidele”, millel on üle 13 000 liikme pluss rida maakondlikke gruppe. EI-lehe aktivistid on märksa aktiivsemad, postitades oma seisukohti ( tihtilugu pigem hirme ja ohte) propageerivaid artikleid ja linke ka „Salliva Eesti” lehele, sallivuse toetajad aga eelistavad vaikida või vestelda rahulikult omavahel. „Salliva Eesti” lehel edastatakse peamiselt infot; kui seal tundeid esineb, siis korduvad sõnad piinlik ja häbi. EI-lehel purskuvad väheste argumentide keskelt lausa ahastavad emotsioonid. Kollektiivselt üles piitsutatud vihakõne võtab seal üha uusi vorme ning leiab üha uusi süüdlasi. Erilise viha objektiks on tehtud moslemipõgenikud, kelle võimalikku vastuvõtmist Eestis võrreldakse rahvusliku enesetapuga. Oma vihasahmaka saavad seal kätte nii praegune kui ka kõik eelmised Eesti valitsused, Euroopa Liit, USA, sionistid jne.
18. juuliks kutsutakse EI-lehel üles massimiitingule: „Emad ja tütred Eestimaa eest, isad ja pojad kodude kaitsel. EI MASSIIMMIGRATSIOONILE”, ehkki – pean ikka jälle kordama – mingit massiimmigratsiooni pole pärast nõukogude okupatsiooni Eestis olnud ega ähvarda see meid ka mitte praegu.
Aastatel 2005–2013 rändas Eestisse rahvastikuregistri ning politsei- ja piirivalveameti andmetel 39 000 inimest, kellest 14 000 olid valdavalt Eesti kodakondsusega tagasirändajad, umbes 25 000 aga välismaalased, neist omakorda umbes 18 000 väljastpoolt Euroopa Liitu. Samal perioodil lahkus Eestist umbes 9000 kolmandate riikide kodanikku. Sisserände saldo on niisiis üheksa tuhat inimest väljaspoolt Euroopa Liitu kaheksa aasta jooksul, see tähendab veidi üle tuhande inimese aastas. Enamasti on tegemist perekondade ühinemise või siis uute Eestisse tööle tulijatega, keda meil on teatavasti hädasti vaja majanduse arenguks. Viimastel aastatel on tagasirände ja ELi kodanike osakaal sisserändes suurenenud ning kolmandate riikide kodanike osakaal selle võrra vähenenud.
Põgenikke on Eesti seni väga vähe vastu võtnud: rahvusvahelise kaitse on saanud 108 isikut. Vao külasse rajatud põgenike majutuskeskuses on kohti 35 inimesele, praegu on seal 82 rahvusvahelise kaitse taotlejat. Harku kinnipidamiskeskuses on kohti 80 inimesele, seal on praegu 24 taotlejat. Valitsus kaalub praegu paarisaja põgeniku vastuvõtmise võimalust. Ühelgi juhul ei saa me rääkida massiimmigratsioonist, mis Eestit praegu ähvardaks. Seda peaks valitsus selgesti rahvale ütlema: põhjalik selgitustöö on hädavajalik. Puudulik teave põhjustab asjatuid hirme ja maalib koletisi inimeste kujutlusse.
Niisiis on põgenikevastased hirmud väikesel osal Eesti elanikest subjektiivselt märksa suuremad kui tegelikud ohud. Aga rahulike sallijate hulk paistab olevat objektiivsete uurimuste alusel märksa suurem kui neli tuhat „Salliva Eesti” lehekülje toetajat.
Alati peaksime silmas pidama asjaolu, et ööpäevaringselt on tegutsemas hästimakstud netitrollid, kes püüavad valitsevaid lahkarvamusi põgenike küsimuses ära kasutada selleks, et Eesti ühiskonda teadlikult lõhestada ja puhuda võimalikult suureks seda vähest võõraviha, mis johtub pigem teadmatusest. Ärgem siis provotseerugem. Vt näiteks Toomas Mattsoni tabavat paroodiat „Kiirtelegramm ühe välisriigi luurekeskusest residendile Tallinnas” (Facebook, 4.07.2015).
Eestlaste põhiline minapilt on läbi aegade olnud pigem rahulik ja ettevaatlik, kaalutlev ja kannatlik kui säraküünlana süttiv tülisüütaja. Vastavalt TNS Emori poolt tänavu läbi viidud uurimusele näeb Eesti elanike emotsionaalne minapilt välja järgmine: 5% on arhetüübilt Mässajad, 11% Elutargad, 12% Kehtestajad, 22% Nautlejad, 24% Kuulujad ning 26% Hoolijad. Vt siit TNS Emor kokkuvõtet!
Mässaja, Kehtestaja ja Elutarga arhetüübid (kokku 28%) esindavad individualistlikke vajadusi ja hoiakuid, Hoolija, Kuuluja ja Nautleja (kokku 72%) esindavad aga sotsiaalseid vajadusi. Eestlaste minapildis on valdav salliv sotsiaalne pool – soov kuuluda, nautida ja hoolida.
