Kogu sündmustik on jagatud nelja perioodi. 1980. aastate keskel algas Nõukogude Liidus pärast Tšernenko surma ja Gorbatšovi võimule tõusmist uus ja seninägematu-kuulmatu ajajärk uutmiste ja avalikustamistega, mida ikestatud rahvad ruttasid oma huvides ära kasutama. See oli aeg, mida autor nimetab eestlaste rahvuslikuks ärkamiseks ja hoovõtuks. Toimus Hirvepargi koosolek, asutati Eesti Muinsuskaitse Selts, üritati Eesti isemajandamist (IME) jne.
Aastakümnendi lõpust kujunes juba laulva revolutsiooni kõrgperiood. Kerkisid esile ilmingud nagu loomeliitude pleenum, Rahvarinne, Eesti Roheliste Liikumine, Sõltumatu Noortefoorum, toimus „Eestimaa laul”, Balti kett. Vahetati välja moskvameelseid funktsionääre rahvuslikult mõtlevate vastu.
Sihikindlus ja sitkus tagas tulemuse. Aastad 1990 ja 1991 kujunesid otsustavaks eesti rahva ajaloos. Kindlameelse tegutsemise tulemusena kuulutati 20. augustil 1991 välja Eesti iseseisvus, teist korda sama sajandi vältel. Sama aasta lõpuks lagunes ka Nõukogude Liit.
Algas taasiseseisvuse viimane faas, võitlus okupatsiooni lõpetamiseks. Eestis oli jätkuvalt kohal Nõukogude väekontingent, mida Venemaa Nõukogude Liidu õigusjärglasena luges omaks. See kestis kuni 1994. aasta augustini. Alles viimaste Vene vägede lahkumisega Eestist võisime tõdeda, et Eesti on tõeliselt vaba.
Viimases peatükis minetab autor kronoloogia ja üksikasjalise kirjelduse. Lihtsalt tutvustab lugejale 69 isikut, kes Ülemnõukogu liikmetena üksmeelselt hääletasid Eesti iseseisvaks.
Eerik Purje
