Keila Leht avaldas mullu oktoobris Ruth Uustalu Kukneri Siberi mälestusi. Ruth meenutab, et see ahistav aeg algas tema lapsepõlves elamusega, kui võõrad mehed ja sõdurid hakkasid 14. juunil 1941 nende kodus kamandama ja ta sai aru, et neil tuleb kusagile minna. Ta võttis kaasa fotoalbumi, väikese entsüklopeedia ja ema kuldkella. Sealgi lahutati isa perekonnast.
Jõuluõhtul, vaadates Siberi tähistaevast, mõtles Ruth taevalaotusest kui ainukesest ühendusest kodumaaga. Lugedes hiljem Marie Underi luuletust „Jõulutervitus 1941″, ei jõudnud ta küllalt imetleda poetessi võimet nii hardalt anda edasi tunnet, mis tedagi valdas seal kaugel maal. Ruth otsustas Siberist põgeneda ja asus ohtlikule teekonnale ilma igasuguste dokumentideta. Ema müüs oma kuldkella, et hankida Ruthile sõidu- ja toiduraha.
Ohtliku reisi vältel koges Ruth aga ka inimlikkust ja tuge ning jõudis imekombel Eestisse. 14. juunil 1941 küüditati mitmeid Ruthi sugulasi, 1949. a küüditamise käigus viidi Siberisse veel tema 83-aastane vanaema, kes seal kohe kustus. “Seda kõike ei ole võimalik unustada,” lõpetab Ruth oma jutustuse.
Lucy Ash kirjutab BBC võrgulehel (07.06.) ühest Stalini mõttetust ettevõtmisest, mis nõudis tuhandete vangide ja küüditatute elu. Naised pandi ehitama raudteed Arktikasse. See raudtee ei saanud kunagi valmis. Stalini idee – okupeerida Arktika – jäi siis ellu viimata. Kremli praegusel peremehel paistab olevat sama unistus.
Ludmilla Lipatova, kes seal orjatööd tegi, viis ajakirjaniku nüüd juba mulla alla vajunud roostetanud raudtee juurde ja jagas temaga seal oma ammuseid mälestusi õudustest, mis tal tuli seal üle elada. Raudtee ehitusel, mida hiljem hakati nimetama Surma Teeks, töötas 300.000 inimest, kellest kolmandik hukkus. Ludmilla on kogunud raudtee rajamisel töötanud vangide ja küüditatute mälestusi ja fotosid.
Ülaltoodud mälestuskildudega on olnud võimalik tutvuda ainult seetõttu, et need on kirja pandud. Autorid väärivad selle eest tänu. Nii ei saa me kunagi unustada meie ja teistele rahvastele osaks saanud ränka ülekohut.
