Rahvuste- või riikidevahelised konfliktid satuvad oma ulatusest, tähtsusest ja mõjust olenevalt meedia tähelepanu alla või mitte. Kaheks suuremaks ja kõige põhjalikumalt käsitletumaks on praegu Palestiina ja Iisraeli ning Venemaa ja Ukraina vahelised sõjad, mis on nõudnud palju süütuid ohvreid.
Mida arvata Palestiina-Iisraeli konfliktist?
Käesoleva artikli kirjutamise ajal oli Gaza sektoris kehtestatud habras vaherahu, aga see, et tuli hõõgub endiselt tuha all, sai selgeks teisipäeval, kui islamistliku Hamasi pagulasjuht Khaled Meshaal loopis antisemitistlikke solvanguid Iisraeli ja juutide pihta.
Kõnealuse konflikti lõppemise võimalusi vaagides näib parim lahendus olevat kahe suveräänse riigi – Palestiina ja Iisraeli tunnustamine, milleni aga kuidagi ei jõuta. Puudub nimelt nii oluline ja defitsiitne materjal nagu vastastikuse usalduse “liim”. Ajalooprofessor Benny Morris on soovitanud varianti, kus Gaza sektor ja Läänekallas liidetaks Jordaaniaga föderaalriigiks. Vaevalt meeldiks see aga jordaanlastele või palestiinlastele. On olnud juttu ka ühise Iisraeli-Palestiina riigi loomisest, kus kõik rahvusrühmad elavad koos ja omavad võrdseid õigusi. Seegi idee tundub utoopilisena.
Igatahes on sealne atmosfäär praegu mürgine – täis vihkamist ja vaenu.
Hamasi raketirünnakud Iisraelile ja viimase vastuaktsioonid tõid ränki purustusi ja külvasid surma. Peamiseks tüliõunaks oli maa-aluste tunnelite labürint, mida Hamas on ehitanud ja kasutanud Iisraeli ründamiseks ning mis on nüüdseks hävitatud. Mission accomplished! Käesolevas konfliktis on hukkunud üle 1800 palestiinlase ja 67 iisraellast. Mõlemad pooled on kannatanud ka tohutu majandusliku kahju all.
Ehkki juutide ja araablaste vaen ulatub aastatuhandete taha, tekkisid suuremad pinged nende vahel 1880ndatel, kui algas Euroopa juutide massiline ümberasumine Palestiinasse. Keegi on öelnud, et Iisrael on nagu saar, aga seda ei ümbritse mitte vesi, vaid vaenlased. Lääneriikide ja USA toetus kuulub peamiselt oma maad ja rahvast kaitsvale Iisraelile. Al-Qaida ja ISISE-ga seotud ning džihhadi jutlustav Hamas on viimase 8 aasta jooksul tulistanud üle 12.000 raketi Iisraeli tsiviilasunduste pihta. Tänu Iisraeli kaitsevõrgustikule on ohvrite arv olnud minimaalne.
Nüüd peaksid mõlemad pooled kokkuleppe kohaselt osalema rahuläbirääkimistel Kairos.
Ukraina vabadussõda
Ukraina-Vene konfliktist on meie lehes palju juttu olnud. Ka see ei näita mingeid vaibumise märke. Eesti Riigikogu esimees Marko Mihkelson, kes viibis äsja Ukrainas, selgitab Postimehes ilmunud artiklis, et seal toimuv pole mingi kodusõda või sisekonflikt, vaid võitlus Venemaa agressiooni vastu ning Ukraina iseseisvuse eest. Teisisõnu – käimas on vabadussõda.
Üllatav, et sama positsiooni on võtnud ka muidu üsnagi Moskva-lembesed Toronto vene ajalehed.
Ajaleht The Russian Canadian (29.07) sarjab tublisti president Vladimir Putinit. Nenditakse, et Malaisia reisilennuki allatulistamise järel on Putin surutud nurka ning käitub nagu 1. klassi poiss, püüdes oma oma käsi süütute ohvrite verest puhtaks pesta, aga ka Moskva senist taktikat õigustada ja Kiievit toimunus süüdistada.
Sõda on ukrainlastelt röövinud normaalse elu. Siingi on defitsiidiks usalduse liim. Ukraina võimud seisavad raske ülesande ees, kuidas vene propagandast tiines õhkkonnas võita riigi idaosa elanike usaldus. Ilmselt on nad õigel teel, sest Mihkelson kirjutab, et Slovjanskis on taastatud elektri- ja veevarustus ning Kramatorskis on asutud taastama pommitamistes kannatada saanud korterimaju. Aga inimesed keedavad miskipärast toitu ikka veel lõketel ja tunnevad puudust kõige hädavajalikumast. Samuti Ida-Ukrainas viibinud kuukirja Diplomaatia peatoimetaja Kaarel Kaas väidab, et seal valitseb kaos.
Suureks ohuks Ukrainale on Vene vägede koondamine ja nende manöövrid piiriäärsetel aladel, mis teeb NATO väga murelikuks. CNN-i andmetel on seal lahinguvalmis 17 pataljoni, kes on igal ajal valmis ründama Ukrainat. Seoses sellega soovitab Saksamaa Marshalli Fondi esindaja Steven Keil NATO-l pühkida tolmu oma tööriistakastilt, unustada jutud alliansi reformidest ja muust teisejärgulisest ning keskenduda Euroopat ähvardavale suurimale ohule.
Venemaa kaotamas jalgealust?
Separatistid tulistasid koos Malaisia lennukiga alla ka Venemaa maine ja positsiooni Euroopas, põrmustasid president Putini ikonograafia ning muutsid poliitilist reaalsust. Selle tulemuseks on nüüd üha karmimad Moskva-vastased sanktsioonid, mis on juba oma mõju avaldanud Vene rahaturgudele ja viinud rubla väärtuse üpris madalale. Pennsylvania Ülikooli professor Mark Adomanis kirjutab, et ilma Euroopa Liidu rahata on Vene rahvusvaheline äriline tegevus määratud hukkumisele. (MN, 31.07). Paljud majandusteadlased on veendunud, et eelmisel nädalal kehtestatud karmide sanktsioonidega võivad kaasneda Venemaale katastroofilised tagajärjed.
See kõigutab küll tugevalt Moskva jalgealust, aga tekitab probleeme ka Euroopale. Küsimus pole ju üksnes energia tarnetes; 40% Venemaa kaubavahetusest toimub just Euroopa riikidega. Ikka veel majandusraskustega võitlevad Itaalia, Kreeka, Hispaania jt vajavad hädasti vene turiste ja nende raha.
Endine Eesti suursaadik Venemaal Mart Helme leiab aga, et Moskva-vastased majandussanktsioonid ei toimi. Venelased näevad selles lääne katset nende riiki põlvili suruda. Helme juhib tähelepanu ka sellele, et sanktsioonid puudutavad vaid kaduvväikest osa venelastest ning pealegi ei julge ükski oligarh repressioonide hirmus Putini poliitikat kritiseerida. Ta lisab, et sanktsioonid võivad anda hoopis vastupidise tulemuse, mis võib viia agressiooni eskaleerumiseni.
Tulevik näitab, kellel on õigus. Seni toimub aga Palestiina-Iisraeli ja Vene-Ukraina konfliktide varjus sõjategevus ka paljudes teistes riikides. Elame tõesti meeletus maailmas, kus pole ei rahu ega julgeolekut.
Elle Puusaag
