Uus ajastu
Wikipedia kohaselt andis nendele sündmustele olulise tõuke sotsiaalmeedia, seetõttu on neid meeleavaldusi nimetatud ka Twitteri või Facebooki revolutsiooniks. On alanud uus ajastu. Massiväljaastumiste ajendiks on sotsiaalne ebaõiglus, demokraatia puudumine, vaesus, töötus, majandus- ja rahanduskriisid.
Võrguleht www.worldrevolution.org lahkab kujunenud olukorra põhjusi: ligi pool maailma elanikkonnast peab ajama läbi 2 dollari või vähemaga päevas; 800 miljonit inimest, nendest 200 miljonit last, kannatavad alatoitluse all; 24.000 inimest sureb iga päev nälga; kolmandikul maakera elanikest pole juurdepääsu puhtale veele; sama palju on maailmas töötuid; 27 miljonit inimest on ikka veel orjuses; pool metsavarudest on hävitatud; paljud looma- ja taimeliigid hukkunud; 200 rikkuri käes on sama palju vara ja raha kui 42% ülejäänud maailma rahvastiku valduses jne, jne. Mõtlemapanev statistika, mis peegeldab enneolematut kriisi. Sellest nähakse ainsa väljapääsuna meeleavaldusi ja revolutsioone. Viha, vägivald ja mässud näivad paljudele ainsate vahenditena, mis võiksid veel aidata. Sellised moraalsed väärtused nagu kaastunne, altruism, ligimesearmastus ja ohvrimeelsus tunduvad meeleheiteni viidutele mõttetute anakronismidena ja pole neile vastuvõetavad. Ehkki pressis on päris palju juttu olnud uuest mõistest – servolution'ist (teiste abistamisele ja teenindamisele suunatud revolutsioonist [service + revolution], ei taheta sellest midagi kuulda.
Tout ça pour ça?
Kanadas on juba mitu kuud uudisteilma kujundanud Montrealis toimuvad noorte meeleavaldused, kus protestitakse ülikooli õppemaksu tõstmise vastu. Ajaleht Montreal Gazette (MG) küsib: „Tout ça … pour ça?” [kõik see … vaid selle eest!?], viidates Claude Lelouch' samanimelisele prantsuse filmile. MG juhtkirjas küsitakse kõnealuse filmi pealkirja parafraseerides, kas ikka tasub väsimatult protestida $254 õppemaksu tõstmise vastu aastas eeloleva seitsme aasta jooksul. Samas arvatakse, et meeleavalduste põhjused peituvad sügavamal, sest üliõpilastega on viimasel ajal ühinenud anarhistid, ametiühingute liikmed, kunstnikud jt. Isegi ameerika filmimees ja sotsiaalkriitik Michael Moore on Montreali tudengitele toetust avaldanud. Pole kahtlust – Quebeci üliõpilased esindavad Vahtralehemaal rahvusvahelist vasakpoolset poliitilist liikumist, protestides kärpimiste ja kokkuhoiu vastu. Näib, et Quebeci provints on oma suurima per capita võla ja keerulise finantsolukorraga kujunemas peamiseks poliitiliste debattide võitlusväljaks Kanadas.
Lehekülje keeramise krabin
Paistab, et quebeclaste meelerahu häirinud, pottide ja pannide kakofoonilise kontserdi saatel kulgenud meeleavaldused ongi saavutamas oma eesmärki. Esmaspäeva õhtul hakkas lumi sulama, kui provintsi peaminister Jean Charest kohtus esmakordselt läbirääkimiste laua taga silmast-silma üliõpilaste esindajatega, mida opositsioonipoliitikud olid temalt korduvalt nõudnud. Võib ka arvata, et ta tegi seda oma populaarsuse tõstmiseks. „Soovime kõik pöörata uue lehekülje ja liikuda edasi teiste asjade juurde,” kommenteeris peaminister Charest toimunud kohtumist.
Teisipäeval algasid uued läbirääkimised üliõpilaste ja võimude vahel, mis andsid optimistlikke lootusi enam kui 100 päeva kestnud meeleavalduste lõpetamiseks. Selle artikli kirjutamise ajal jätkusid kõnelused, kaaluti erinevaid stsenaariume ja võimalikke kompromisse.
Ent üliõpilased ei protesti mitte ainult õppemaksu tõstmise vastu, vaid nõuavad ka kiirkorras vastuvõetud kontroversiaalse seaduse Bill 78 tühistamist, millega püüti nende proteste lõpetada. Quebeci Ülemkohus hakkab seda küsimust peatselt arutama.
Politsei pole siiani kõnealust seadust eriti rangelt rakendanud ja vaatlejate arvates on see toiminud poliitilise bumerangina seadusandjate endi vastu, olles ajendiks veelgi ulatuslikumate üliõpilasrahutuste korraldamiseks mujal Quebecis ja teisteski provintsides. Üliõpilaste esindajad nimetavad seda suurimaks konstitutsiooniliseks väljakutseks Quebeci ajaloos.
Tudengite eesträäkijad kinnitavad, et neil pole kokkuleppe saavutamisega mingit kiiret, kuna ees on terve suvi. Võime vaid kujutleda, kui halvasti mõjuks provintsi majandusele, eriti turismile, üliõpilasrahutuste jätkumine.
Meediasse on lekkinud infot, et valitsusel on kriisist väljumiseks taskus ka plaan B – kiirvalimiste korraldamine 9. juulil, mis on juba viinud kõrgesse „lahinguvalmidusse” opositsiooni – Parti Québécois ja Coalition Avenir Québec.
Ajalehe National Post kolumnist George Jonas nendib, et noortel inimestel on rohkem energiat kui analüütilist mõtlemisvõimet (30.05). Kui araabia kevadel, 1956. a Ungari mässul, 1968. a Praha kevadel ja teistel analoogilistel sündmustel olid maavärinaga võrreldavad poliitilised tagajärjed ning mõju, siis Quebeci tudengirahutused kahvatuvad nende kõrval. Jonase hinnangul pole sellistel väljaastumistel üldse mõtet. Lõpuks soovitab ta Afganistani ülesehitavad Kanada väed koju tuua ja suunata need ühtse Kanada rajamisele. Paraku jätab lugupeetud ajakirjanik täpsustamata, kuidas seda praktiliselt teostada.
Elle Puusaag
