Aga nii hull see asi siiski ei olnud, ujula ja võrkpalliplats olid nooremaid lastega peresid täis, muusika tümpsus, lapsed mängisid liiva sees ja ronisid täispuhutava lossi käikudes ning vanemad mängisid võrkpalli. Ja ka ilm, mis tihti on Suviharjadel kas lämmatavalt palav või siis ülemäära vihmane, oli just paras, ei liiga külm ega ka mitte liiga palav, ning hoolimata mõningatest tumedatest pilvedest ei tulnud taevast tibagi vihma.
Ja pärastlõunaks ametliku osa alguseks oli kohal küllaltki viisakas seltskond, nii et arvestades olusid ei saa asjade üle nuriseda.
Seedrioru tähistab see aasta oma 70. sünnipäeva ning Seedrioru ja Suviharja pikast ja väärikast ajaloost saab lugeda Merike Kogeri poolt kirjutatud artiklite seeriast, mis on avaldatud Eesti Elu eelnevates numbrites.
Tol korral tantsis ta Suviharjal valgetes tunkedes ja valju muusika saatel auto katusel, nüüdseks on auto katusele ronimine ja tantsimine keerulisem, aga hing on ikka elav ja Viido lööb võimaluse korral eesti asjadele kaasa.
Aga tagasi siiski selleaastase Suviharja juurde. Rääkisin pisut juttu ennast lipuvarraste juurde sättinud ja suvist päeva nautiva seltskonnaga. Tuleb välja, et tegemist on Ojade perega Torontost ja Sudburyst. Sudburys elav Viido Oja oli viimati Suviharjal ligi 50 aastat tagasi. Tol korral tantsis ta Suviharjal valgetes tunkedes ja valju muusika saatel auto katusel, nüüdseks on auto katusele ronimine ja tantsimine keerulisem, aga hing on ikka elav ja Viido lööb võimaluse korral eesti asjadele kaasa.
Peahoones oli ülesse sätitud suur heategev loterii paljude väärtuslike auhindadega ja Esto Boutique'st sai osta igasugu eesti teemalist annetatud kraami.
Sealsamas said huvilised ka tikanditega täiendada suurt Eestis algatatud ja mööda eestlaste kogukondi ringikäivat piltvaipa. See piltvaip on mõeldud tähistamaks Eesti raamatu 500. aastapäeva, kogupikkusega 17 meetrit, igale Eesti maakonnale on mõeldud umbes meetri jagu tikandit, lisaks veel pikkust eestlaste kogukondadele välismaal (vt. pikemalt eraldi artikkel).
Peamajas toimus ka Toronto Maleklubi poolt korraldatud heategev malesimultaan, mängijatele vastaseks Maleklubi president Jaak Järve. Köögist sai tühjale kõhule vasturohtu Angie Crossmani poolt valmistatud lõunasöögiga.
Peahoone ees olid ennast ülesse sättinud oma tegevust tutvustav heategev Ehatare Foundation koos juhataja Maimu Mölderiga ja eesti teemalist kraami müüv Lia Stuzka-Sarafin.
All ujula juures toimuvaks võrkpalliturniiriks oli ennast ülesse andnud kolm võistkonda, turniiri organiseerijaks Eerik Aljas. Pärast 2x üksteisega läbimängimist kuulutati võitjaks võistkond nr. 2, kooseisus Rudy Zutis, Quinn Rungi, Ryan Rungi, Tom Rebane, Eerik Aljas, Paul Eichenbaum ja Heiki Hess.
Võrkpalliplatsi kõrvale oli väiksematele lastele ülesse sätitud täispuhutav maja, mida hulgaliselt kohal olnud lapsed agaralt kasutasid, kehakinnituseks süües piiramatus koguses paukmaisi.
Pärastlõunal algas all suurel väljakul Suviharja ametlik osa. Aktusel olid teadustajateks Kristiina Aasa ja Helmi Hess. Pärast lipu heiskamist ja hümni laulmist pidas avapalvuse õpetaja Hannes Aasa. Võidutule süütas Thomas Koger ja valgele monumendile asetati Eesti vabaduse eest võidelnud sõjaväelaste mälestamiseks pärjad.
Aktuse peakõne pidas Merike Koger, kes rääkis huvitavamaid hetki Seedrioru asutamisest 70 aastat tagasi. Eestlaste Kesknõukogu Kanadas ja Eesti Sihtkapital Kanadas poolt andis tervitused edasi mõlema organisatsiooni juhatuse liige Lia Hess. Ottawast Eesti Suursaatkonnast oli kohalolijaid tervitamas saatkonna nõunik Tiina Tarkus.
Meelelahutuseks kõnede vahele laulsid mõned laulud Merike ja Helmi Hess.
Aktuse lõpetuseks võttis sõna Seedrioru juhatuse esimees Tom Rebane, kes tänas kõiki kohaletulnuid ja organiseerijaid ning kutsus ülesse peamajja sööma pidukooki ja kringlit.
Peamajas koogi ja kringli söömise ajaks oli ennast sinna ülesse sättinud ka 16-liikmeline Orangeville Jazz Society, kus saksofoni puhus kohalik Seedrioru mees Allan Luiker. Džässibänd mängis kuni kaheksani, meeleoluka muusika saatel kasutasid mitmed paarid ka võimalust jalga keerutada.
Päikese loojudes süüdati peaväljakul suur jaanituli ja rahvas sai kaasa laulda Lembit Nieländeri lõõtsamängule. Lõkke kustudes oli veel võimalus peamajas tantsu lüüa DJ Rob Vessmanniga.
Palju õnne Seedrioru, elagu Suvihari, nägemist järgmine aasta!
Fotod: Maimu ja Tauno Mölder
