Telli Menüü

Selgusid suurpõgenemise esseevõistluse võitjad

ÜEKNi Suurpõgenemine 1944 (SP1944) toimkond on ammu soovinud korraldada võistlustööde konkurssi Eesti koolinoortele, et innustada neid tundma huvi ajaloo perioodi vastu, mil osa meie rahvast põgenes vabasse läände ja tegeles paguluses vabadusvõitluse ning eestluse hoidmisega.

Suurpõgenemise teemalisest esseedekonkursist osavõtjad, korraldajad, toetajad, žüriiliikmed Riigikogu konverentsisaalis 14. märtsil toimunud auhinnaüritusel. Foto: Iivi Zajedova

Soovisime ergutada noori hoidma mälu, laiendama silmaringi ning otsima välismaal elavatele kaasmaalastele kohta meie ühise ajaloo käsitlemisel. Sel aastal möödub 80 aastat SP1944 sündmusest, kui kümned tuhanded eesti kodanikud põgenesid nõukogude terrori eest.

Alates 2019. a on SP1944 toimkond koos partnerite, Tammepuu Eesti Klubi (TEK), 32. Keskkooli teatriklassi Eva Kalbuse ja Tallinna Reaalkooli õppealajuhataja Madis Somelari toetusega teinud tihedat koostööd. Nii sai teoks ajalooteemaliste esseede võistluse „Minna ei taha, kuid jääda ei saa“ väljakuulutamine 2023. a septembris Tallinna Reaalkoolis korraldatud konverentsil.

Konkursi eestvedajad olid Iivi Zajedova, ÜEKN SP1944 toimkonna juht, Tšehhi Eesti Klubi asutaja ja pikaaegne esimees, koos TEKi liikmete Evelin Sennetti ja Evelin Tähega. Žüriisse kuulusid Mari-Ann Kelam ning ÜEKNi Suurpõgenemine 1944 toimkonna liikmed Marju Rink-Abel, Aiva Plauča, Sirle Sööt, Tarmo Kruusimäe ja Iivi Zajedova.

Emakeelepäeval, 14. märtsil toimus Riigikogu konverentsisaalis auhinnatseremoonia, kus tehti teatavaks esseedekonkursi võitjad. Sündmuse avas moderaator Raivo E. Tamm, andes sõna Riigikogu esimehele Lauri Hussarile, kes tervitas üritusest osavõtjaid ning viitas sümboolselt konverentsisaalis olevatele Ukrainast sõja eest põgenenud laste piltidele. Ta tõstis esile ka mälestamise tähtsust ja lugude edasiandmist tulevastele põlvedele.

Riigikogu esimees Lauri Hussar ja riigikogu liige Tõnis Lukas. Foto: Tiiu Rinaldo
Riigikogu esimees Lauri Hussar ja riigikogu liige Tõnis Lukas. Foto: Tiiu Rinaldo

Riigikogu liige Tõnis Lukas rääkis emakeele päeva tähtsusest, rõhutades, et ainult Eesti on eesti keele kodu, kus peaks seda keelt alati au sees hoidma, igapäevaselt kasutama ja arendama. Ta selgitas ka 1944. a sündmuste põhjuseid ja seoseid ning rääkis varasematest rahvast vapustanud punaterrori kogemustest 1940-1941. aastal. Teadmine, et terror kordub, sundis inimesi kodunt lahkuma. Loodeti ainult ajutist eemalolekut, kuid ei aimatud, et see võib kesta ligi pool sajandit. Need inimesed lõid seltse, hoides keelt ja kultuuri, nõudes Eestile vabadust. Veel tõi Lukas välja asjaolu, et pole vaja esitada küsimust, kes tegi õigemini, kas need, kes jäid või kes lahkusid, tähtis on see, et ühisel jõul taastati Eesti Vabariik. Lõpetuseks tähendas ta, et Eesti rahval on võimalik püsima jääda ainult oma iseseisvas riigis ja selle püsimist saame tagada kõik koos.

Et see enam ei korduks, on vajalik selgitada seda eelkõige noortele. Praeguseni puudub Balti riikide rahvaste suhtes sooritatud inimsusevastaste kuritegude avalik selgitus…

Raivo E. Tamm tutvustas emakeelepäevaga seoses põgusalt oma vanaonu poega Paul Laant – luuletajat, eestikeelsete raamatute toimetajat Rootsis ja eesti keele professorit Stockholmi Ülikoolis. Iivi Zajedova meenutas oma sõnavõtus, et septembris möödub 1944. a suurpõgenemisest 80 aastat ning selle mälu osa on oluline Eesti ühiskonnas hoida. Ta tõi välja, et ÜEKN pöördus 2018.a EV valitsuse poole, rõhutades suurpõgenemise mälestuspäeva riiklikuks tähtpäevaks kinnitamise vajadust ning Eesti ajaloo- ja kirjandusloo õppekavadesse pagulasajaloo tutvustamise ja teadlikkuse tõstmise olulisust, tõstatades teadlikkust pagulasteemadest, totalitaarse režiimi ohtudest. Lisas, et on oluline selgitada nii Baltikumis kui ka Euroopa ühismälus, et suurpõgenemine on totalitaarse režiimi toime pandud kuriteo üks vorm. Et see enam ei korduks, on vajalik selgitada seda eelkõige noortele. Praeguseni puudub Balti riikide rahvaste suhtes sooritatud inimsusevastaste kuritegude avalik selgitus, sh ei ole piisavalt käsitletud Balti rahvaste massilist põgenemist 1944.a ega aastakümneid kestnud pagulust, rahva identiteedi hoidmist ja sõjatraumade teemasid. See Euroopa Mälu osa on veel lisamata inimsusvastaste kuritegude nimistusse ja on vähe tuntud.

Noored muusikud Paulina Andrejeva ja Miia Polding. Foto: Iivi Zajedova
Noored muusikud Paulina Andrejeva ja Miia Polding. Foto: Iivi Zajedova

Muusikalisi vahepalasid auhinnatseremoonial esitasid Tallinna Muusika- ja Balletikooli (MUBA) õpilased Paulina Andrejeva ja Miia Polding, kes hiljuti pälvisid rahvusvahelisel konkursil-festivalil ,,In Corpore“ eripreemia ning esikohad konkursil „Art Dominanta“ ja rahvusvahelisel folk-konkursil Leedus. Emakeelepäeval luges Lydia Koidula luuletuse ette Merike Värik. Eesti Giidide Ühingu liige Krista Heinpalu viis läbi temaatilise ekskursiooni Rootsi Mihkli kiriku ning ÜEKNi teabetahvli ja mälestuskivi juurde.

Esseedevõistluse parimaks tunnistati Ida Sofia Fromm (Tallinna Reaalkool). Tema võidutöö on ära toodud tänases lehes lk 5. Teise koha sai Carmen Nafthali (Gustav Adolfi Gümnaasium) ning kolmanda Lisette Tarto (Tallinna Reaalkool).

Adeele Arikas (Kuressaare) – kirja on pandud haarav lugu ühest pere loost ja Alo-Tauri Mere (21. Keskkool) – seoses tänapäevaga avaldatud oma mõtted.

Heameelt valmistas, et võistlus oli väga tasavägine.

Peaauhinnaks oli Rootsi Eesti Liidu poolt välja pandud suvine tasuta reis Rootsi koos osalemisega Noorte Rahvaülikoolis Rootsi läänerannikul ja võimalus avaldada võidutöid väliseesti meediaväljaannetes. Auhindu oli rohketelt toetajatelt. TEKi poolt oli raamat „Tähelend: Jüri Täht – mees rohelisest raamatust“ (autor Evelin Täht) ning võistlustöö-teemaline kruus.

Konkursi läbiviimisele aitasid kaasa EV Riigikogu, Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu Suurpõgenemine 1944 toimkond ning Tallinna Muusika- ja Balletikool MUBA. Auhinnad: EV Riigikogu, Välisministeerium, Pappus OÜ, Loovhoog, Okupatsioonide ja Vabaduse Muuseum VABAMU ning Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus.

Tammepuu Eesti Klubi tänab kõiki konkursi toetajaid ja abilisi.

Pildid: facebook.com/suurpogenemine1944

*

Minna ei taha, kuid jääda ei saa

Esseedevõistluse võidutöö.

Ida Sofia Fromm, 16, Tallinna Reaalkool, 10. klass

Teine maailmasõda muutis oluliselt eestlaste arvukust. Kui enne sõda elas terves maailmas umbes 1 175 000 eestlast, siis pärast 1945. a oli langenud rahvaarv 9% võrra. Inimesed surid, kuid samuti oli neid, keda küüditati või kes põgenesid ja elasid võõrsil.

Juba enne Teist maailmasõda suundusid Eesti Vabariigi ajal mitmed eestlased Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse kui ka Ladina-Ameerika riikidesse. Nende arv oli küll võrreldes Venemaale kolinud eestlastega väike, kuid ka kaugel läänes hakkasid tekkima eestlaste kogukonnad, mis hiljem, pärast suurt põgenemist Teise maailmasõja ajal, muutusid aktiivsemaks kui kunagi varem. Enne sõja puhkemist 1939. a elas ligikaudu 25 000-30 000 eestlast väljaspool Eestit ja NSV Liitu.

Ligikaudu 75 000 eestlast põgenesid Nõukogude okupatsiooni eest, satuti ka sõjavangideks lääneliitlastele ja inimesi saadeti sunniviisiliselt Saksamaale tööteenistusse.

Väliseesti kogukondade arvukuse kasv sai suure lükke Teise maailmasõjaga, täpsemalt 1944. a sügisel, kui Eestit ähvardas taasokupeerimine ja punaterrori kordumine. Eestlasi pandi keerulisse olukorda. Saksa vägedesse värvatud tahtsid teed tagasi kodukanti leida, osa eestlasi tahtsid NSV Liidu kurjuse eest põgeneda, kuid kas jätta kodu maha? Või ei tohiks Eestimaad, enda sünnimaad, pingelisel ajal hüljata? Eesti rahvas oli teadmatuses. Otsust langetada oli raske, kuid iga sekund võis vaenlane olla ukse taga ning valiku pidid inimesed tegema. Hirm, mis 1941. a juuniküüditamisest ja punaste terrorist oli Eesti rahvasse sügava jälje jätnud, pani siiski suure osa eestlasi kodumaalt pagema. Ligikaudu 75 000 eestlast põgenesid Nõukogude okupatsiooni eest, satuti ka sõjavangideks lääneliitlastele ja inimesi saadeti sunniviisiliselt Saksamaale tööteenistusse. Kui enne sõja puhkemist oli väliseestlasi maailmas 15%, siis sõja lõppedes kasvas kaasmaalaste arv väljaspool Eestit 17 protsendini. Need eestlased, kes olid põgenenud läände, olid koondatud DP (displaced persons) ehk ümberasujate laagritesse. Varjupaika leitigi eelkõige Saksamaal, Soomes ja Rootsis, hiljem suunduti ka kaugemale, Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse.

Valdav osa (ligi 80%) põgenikest olid mereäärsetest maakondadest, kust inimestel oli eelis paadiga üle mere võõrsile sõita. Seega põgeneski 1944. a umbes 32 000 eestlast üle mere Rootsi, kuid teekond ei olnud lihtne. NSV Liidu okupatsiooni eest küll pääseti, kuid millise hinna eest? Eestlased pidid hüvasti jätma oma kodumaaga, teadmata, kas nad isamaa pinnale kunagi jalga tagasi tõstavad. Lisaks pidid mitmed selja pöörama emadele-isadele, lastele, õdedele-vendadele. Inimesed läksid ära raske südamega, nii mõnegi jaoks oli sära silmist igaveseks kustunud.

1944. a jaanuaris kuulutati Eestis üldmobilisatsioon, millest kõrvalehoidmise eest ootas mahalaskmine. Nii hakatigi mereäärsetest rannaküladest paatidega Rootsi tüürima. Hiiumaalt Õngu külast pärit Valter Vannas otsustas aprillis põgenemisteekonna ette võtta. Vannas on meenutanud, kuidas paadis oli kokku seitse inimest, kuus meest ja üks naine, ning seilamine kestis kaks päeva, kuniks lõpuks jõudsid 22. aprillil 1944. a hiidlased Dalagösse. Valter rääkis, kuidas Rootsi saabudes oli mehel alles vaid Eestist kaasa võetud sink, mida hiljem ka DP laagris söödi. Rahvamassid hakkasid saabuma aga septembris, kui Eesti taasokupeerimine oli vaid aja küsimus. Ranna-äärsed külad olid inimestest ja paatidest tühjad, ainuüksi Õngu külast tuli ligikaudu 400 eestlast, nende seas nii hiidlasi kui mandri-eestlasi.

Oli ka neid, kes kunagi võõrsile ei jõudnud. Kaks kõige traagilisemat ja hukkunuterohkemat õnnetust, mis Läänemerel kommunistide poolt korda pandi, olid Moero ja Nordsterni uputamine. Nendest esimene, Moero, lahkus Tallinnast 1944. a 21. septembril suunaga Saksamaale. Pardal oli sadu Saksa ja Eesti haavatud sõdureid, lisaks veel vähemalt 1500 Eesti tsiviilisikut, kes ei tahtnud jääda elama nõukogude võimu alla (kokku ligikaudu 3500 inimest, kuid täpne arv pole siiani teada). Nõukogude luurelennuk avastas Moero transpordilaeva 22. septembri varahommikul ja kella 11 paiku sai see laevale saatuslikuks. Moerot tabas torpeedo ja lennukipomm, mis laeva 7 kuni 50 minuti jooksul uputas ning kuigi täpne uppunute arv pole teada (2700 kuni 3300 hukkunut), on kindel, et Moero pommitamine on Eesti ajaloo ohvriterohkeim laevakatastroof ja üks suuremaid ka Läänemerel.

Teine eestlastele 1944. a saatuslikuks saanud laevaõnnetus leidis aset Klaipeda lähistel. Aurik lahkus Kuressaarest 4. oktoobri varahommikul, võttes pardale 450 Eesti põgenikku, kellest kolmveerandi moodustasid naised ja lapsed. Jõudnud Memeli kohale, sai laev 6. oktoobri hommikul kell 10.05 torpeedotabamuse laeva keskossa. Tabamus oli niivõrd tugev, et aurik murdus pooleks ning vajus 70 meetri sügavusele merepõhja pooleteise minutiga. Pardalt pääsenud eestlasi oli vaid 22.

Kuna pärast Teist maailmasõda valitses riikides tööjõupuudus, olid Balti pagulased enim tahetud töötajad tänu heale haridustasemele, töökusele, oskustele ja kogemustele.

Eestlasi, kes siiski eluga läände jõudsid, ootas ees täiesti uus ja võõras elu. Esimesel võimalusel loodeti tagasi kodumaale naasta ja tegutseti selle nimel, et Eesti okupantidest võimalikult kiiresti vabastada. Vastupidiselt esialgsetele ootustele sõja peatsest lõppemisest ja kiirest tagasipöördumisest koju, pidi hoopis võõral pinnal, võõras keeles ja väga vaestes oludes hakkama saama. Põgenikud saadeti laagritesse. Kui Rootsis klassifitseeriti kõik kodumaalt lahkunud inimesed põgenikeks, siis Saksamaal jagati saabunud kahte gruppi, kas DP või põgenik. Enamasti otsustasid riigid määrata Saksamaale põgenenud eestlased DP seisusesse. Kuna pärast Teist maailmasõda valitses riikides tööjõupuudus, olid Balti pagulased enim tahetud töötajad tänu heale haridustasemele, töökusele, oskustele ja kogemustele. Rootsis sulandati põgenikud kohalikku ühiskonda kiiremini kui kusagil mujal. Neid püüdi kiirelt hajutada, pakkudes töövõimalusi suurlinnadest eemal asuvates väikelinnades, asulates, põllutöödel ja tööstustes. Kui töövõimalused ja pagulaste keeleoskuse tase paranes, hakati koonduma üha suurematesse keskustesse, kus kohtuti teiste eestlastega, mis kodumaalt põgenenutele mingigi stabiilsuse loomisel määravaks vajaduseks oli.

Saksamaal olid elamistingimused ja võimalus laagritest välja rabeleda palju kehvemad. Laagrid olid ülerahvastatud, privaatsust polnud ning inimesed magasid barakkides, ladudes, tootmishoonetes ja koguni endistes kontsentratsioonilaagrites. Selliseid elamisolusid on võrreldud Nõukogude kolhoosiga, muutes elu kohati banaalseks.

Samuti algas põgenike koondumine mitmesugustesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Juba põgenikelaagrites Rootsis ja Saksamaal alustati haridus- ja kultuuritööga Eesti Vabariigi taastamise nimel. Loodi laagrikoole, hiljem ka korralikke algkoole. Geislingenis ja Stockholmis alustasid tööd traditsioonilised eesti gümnaasiumid, rahvaülikoole loodi Sigtunas, Gimos. Sellised täienduskoolid kerkisid esile igas väliseestlaste keskuses üle maailma. Koos Eesti Vabariigi ajal asutatud väliseesti organisatsioonidega, mis paiknesid eelkõige USA-s, tekkis tihe eestlaste organisatsioonivõrgustik. Tegevust jätkasid ka paguluses olevad seltsid, klubid ja ühingud, enamasti üliõpilasseltsid ja korporatsioonid.

Eesti Vabariigi diplomaadid pidasid aastakümneid formaalset rinnet, nii näiteks Johannes Kaiv New Yorgis, kellele hiljem järgnes Ernst Jaakson, samuti August Torma Londonis, August Koern Kopenhaagenis, Elmar Kirotar, Heinrich Laretei, Aleksander Varma Stockholmis. Eesti vanemohvitserid Maasing, Rebane, Riipalu, Saarsen ja teised tegutsesid Ohvitseride Kogude ja veteranide liikumiste, näiteks Soomepoiste ja Võitlejate, algatajatena ja ergutajatena. Lisaks veel lääneliitlaste luureteenistuses. Küllalt mitmed eesti noormehed, kellest suur osa oli USA-st ja Rootsist, tegid lisaks tavalisele sõjaväeteenistusele läbi ka sõjakoolid, eriüksuste ja ohvitseri treeningu, et vaenlaste vastu valmis olla.

NSV Liit pidas kõiki Eestimaalt läände põgenenuid nii-öelda endale kuuluvaks, sest oli okupeerinud nende kodumaa ja inkorporeerinud Eesti oma koosseisu. NSV Liidu esindajatel lubati käia põgenikke ümber veenmas, et nad vabatahtlikult tagasi kodumaale pöörduksid. Illegaalselt käis pidev informatsioonisõda ning NSV Liidu õõnestustöö ja luuretegevus pagulaskonna ees. Tollel hetkel üritas ka Nõukogude Liit lääneriikide valitsusi nõusse saada, et need aitaksid pagulastel naaseda Eestisse, olenemata põgenike isiklikust soovist. Nii mõneski riigis antigi NSV Liidu survele järgi. Näiteks 1945. a oktoobris andis Rootsi Riigipäev Nõukogude Liidule välja 167 baltimaalast, nende seas ka kümmekond eestlast. Vabatahtlikult või sunniviisiliselt repatrieerus 1946. a kevadeks umbes 15 000 eestlast, enamik Nõukogude Liidu armee poolt kontrollitud aladelt. 1949. a 1. septembriks oli ENSV Ministrite Nõukogu juures asuva repatrieerimise osakonna hinnangul 74 200 välismaal elanud Eesti kodanikust tagasi toodud 20 252 isikut (sh ka sõjavangid). Kõik võõrsile jäänud kuulutati automaatselt ,,kodumaa reeturiteks“.

Minu vanaema oli samuti üks nendest eestlastest, kes emaga läände põgenes. Vanaema oli sündinud 1939. aastal, täpselt Teise maailmasõja algul. Kui 1941. a Eestis üldmobilisatsioon välja kuulutati, läks ka minu vanavanaisa punaste poolele sõtta. Vanavanaema otsus Eestist lahkuda tekkis Tartus märtsipommitamise ajal, kui avanes võimalus sadamast sakslastega laevale saada. Vanaema mainis, et sadamast oli tol päeval läinud kaks laeva, millest üks sai öösel pommitabamuse ning uppus. Saksamaale jõudnud, liikusid nad läbi Danzigi edasi Berliini, kus elasid üle Berliini pommitamise. Vanavanaema rääkis saksa keelt ning leidis tööd söökla köögis, sest oli lõpetanud kodumajanduskooli. Vanaema mäletab, et mingil hetkel olid neid külastanud ameeriklased (tookord paiknesid nad Ameerika tsoonis), kes pakkusid võimalust edasi liikuda Austraaliasse, USA-sse, Kanadasse jms, aga vanavanaema langetas otsuse tulla Eestisse tagasi. ,,Küllap kodumaa kutsus ning ema kaks venda, kaks õde ja tema ema olid ka kõik Eestisse jäänud,“ meenutas vanaema. ,,Samuti oli väike lootus, et isa oli jäänud pärast sõda ellu ning ootas kodus.“ Nii neid viidigi Venemaa tsooni tagasi ning tagasitee läbi Valgevene põgenikelaagrite oli raske ja vaevaline. Tartusse jõudes sai vanaema teada, et tema isa tõepoolest oli tagasi Eestisse jõudnud ning liikunud läbi Eesti isegi Saaremaale, kuid saarel sattus vanavanaisa miini otsa ning suri. Tartus oli vanavanaema kutsutud mitmele ülekuulamisele, kuid kuna ta oli langenud punaarmeelase tütar, oli ta vabastatud kõigist keskkooli ja muusikakooli õppemaksudest.

Just need Eesti kodanikud, kes olid sunnitud kodumaalt lahkuma, levitasid ja hoidsid alles eestimeelsust ning meie rahva kultuuripärandit.

1944. aasta suurpõgenemine tõi kaasa tuhandete eestlaste hukkumise. Sõja lõpu periood ja sellele järgnevad aastad olid täis hirmu, surma, leina, teadmatust, raskusi ja igatsust. Eestimaalt põgenes mitmeid intelligentseid, töökaid ja edukaid inimesi. Kuid hingelt jäid nad igavesti eestlasteks. Just need Eesti kodanikud, kes olid sunnitud kodumaalt lahkuma, levitasid ja hoidsid alles eestimeelsust ning meie rahva kultuuripärandit. Kasvatati ka järeltulijaid eesti vaimus. Väliseestlased tutvustasid meie kui väikerahva kultuuri üle maailma suurriikidele nagu USA, Austraalia, Kanada, Rootsi, Saksamaa ja paljudele teistele. Just väliseestlased olid need, kes hoidsid eneses usku, et Eesti saab taas iseseisvaks. Tuli nende sees ei kustunud kunagi.

Loe edasi