Telli Menüü

Sibeliuse juubelikontsert Olari Eltsi juhatusel

Sibeliuse 160.a juubelile pühendatud kontserti dirigeeris Olari Elts, kes on rahvusvahelise Sibeliuse-nimelise konkursi laureaat. Nii olid kõrgendatud ootused põhjendatud. Elts oli Sibeliuse Viiulikontserdi solistiks palunud Simone Lamsma ja kontsert oli tõesti täiuslik muusikaelamus.

allikas: Simone Lamsma

Eestis armastatakse Sibeliuse muusikat, eriti ta Finlandiat ja Viiulikontserti. Sibeliusel olid 1903. ja 1904. aastal Tallinnas autorikontserdid, mida helilooja ka ise dirigeerimas käis. 1900. aastal Pariisi maailmanäitusel esiettekandele tulnud orkestriteosest Finlandia sai Soome muusika sümbol-lugu terves maailmas. Eestis on sellel teosel olnud ka poliitiline, lausa vastupanule õhutava sümboli tähendus. Nii oli see enne Eesti riigi iseseisvumist 1918. aastal kui ka saksa ja nõukogude okupatsiooni aastatel. Maris Männiku sõnul võib Finlandia tähendust eestlastele võrrelda Gustav Ernesaksa lauluga „Mu isamaa on minu arm“ ja nõukogude ajal keelatud Paciuse hümniga „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Eestis kuulati Finlandiat püsti seistes, nagu seda tehti hümni kõlamise ajal. Sibeliusest sai Eestis nõukogude ajal omamoodi opositsiooni sümbol.

Stalini ajal ei lubatud Eestis Sibeliuse 80.a juubelit tähistada, seda tegid väliseestlased Stockholmis. Sibeliuse 90.a juubelit tähistati juba ka Eestis. Kõlas Finlandia, 2. sümfoonia ja Viiulikontsert Vladimir Alumäe esituses, dirigeeris Roman Matsov. Sealt alates on Sibeliust Eestis tihti esitatud. Sibeliuse mälestuskontserte 1958. a alguses dirigeeris tollane Helsingi Linnaorkestri peadirigent Tauno Hannikainen. Mõlema kontserdi lõpulooks kõlas Finlandia. Finlandia ettekannet püstitõusmisega tervitanud publiku reaktsiooni tõlgendati nõukogude võimuorganite poolt kui poliitilist provokatsiooni. 1958. aastal oli see muidugi julgustükk – aga sa ei saa ju tervet kontserdisaalitäit rahvast sellepärast vangi panna! Sibeliuse 100.a juubelil kanti Tallinnas ette kõik ta seitse sümfooniat. Lisaks ilmus Kultuurilehes Leo Normeti põhjalik artikkel „Saja-aastane Sibelius“. Nii suurejooneliselt polnud tollal veel ühegi eesti helilooja juubelit tähistatud – Sibelius oli eestlastele peaaegu nagu „oma helilooja“.

Viiulikontserdile järgnes Sibeliuse 2. sümfoonia, mille finaal kujunes suurejooneliseks ülistuslauluks Soome loodusele. Sama kavaga sõidab ERSO esinema Sloveeniasse ja Austriasse. Nende kontsertidega tähistab ERSO oma 99. sünnipäeva.

Nüüd on ka eestlastel oma sümbol-helilooja olemas – see on Arvo Pärt, kelle 90.a juubelit tähistati tänavu üle kogu maailma. Ka Sibeliuse juubelikontsert Estonia kontserdisaalis algas Pärdiga – kõlas „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“. Seejärel kõlas Sibeliuse Viiulikontsert võrratu Simone Lamsma esituses. Stradivariuse pill kõlas ta käte vahel lihtsalt imeliselt. Olari Elts ja ERSO olid talle ideaalilähedased partnerid. Viiulikontserdile järgnes Sibeliuse 2. sümfoonia, mille finaal kujunes suurejooneliseks ülistuslauluks Soome loodusele. Sama kavaga sõidab ERSO esinema Sloveeniasse ja Austriasse. Nende kontsertidega tähistab ERSO oma 99. sünnipäeva.

Käisin septembris Sibeliuse juubelile pühendatud konverentsil Hämeenlinnas, Sibeliuse sünnilinnas. Konverentsil pidas Oxfordi ülikooli professor Daniel Grimley ettekande vägagi intrigeerival teemal – „Meteorological Sibelius“. Sibelius on oma päevaraamatusse kirjutanud iga päeva kohta niiöelda „ilmateated“ – kas sajab vihma või lund, kas on vaikne või tuuline ilm jne. Samas on kirjas ka muusikateos, mida ta parajasti kirjutas. Grimley kirjeldas, kuidas peegeldus ilmastik Sibeliuse muusikas. Lisaks ilmastikule mõjutasid helilooja meeleolu ka poliitilised sündmused – eriti 20. sajandi algusaastatel, enne Soome Vabariigi sündi. See värske pilk Sibeliuse muusikale oli niivõrd inspireeriv, et ronisin läheduses oleva mäe otsa, et ülevalt alla sealset loodust vaadelda. Olin hämmeldunud, kuivõrd sibeliuslik avanev vaatepilt oli. Üllatav oli kogeda, kui ehedalt oli Sibelius soome looduse oma muusikasse „valanud“. Minu vaimukõrvas hakkas kohe kõlama Finlandia. Kujutasin endale ette ka seda, kuidas noor Sibelius sealsetes metsades viiulit harjutas – talle meeldis metsas kännu otsas mängimas käia. Fanaatiliselt harjutades mängis ta oma käe üle ja viiulikunstnikku temast ei tulnud. 1905. aastal kirjutas ta hoopis vapustava viiulikontserdi, mida mängivad tippviiuldajad siiani. Ja mida meie saime kuulata haruldase hollandi viiuldaja Simone Lamsma esituses.

Loe edasi