Kui hiljuti leidsin, et korporatsioon Sakala regulaarselt ilmuva koguteose toimetajast Silver Priimäest on saanud ka kodumaise vilistlaskogu esimees, arenesid meie omavahelised jutuajamised uutele olulistele teemadele.
Silveril oli tekkinud mõte uuesti teha kokkusaamine Kanada ja Eesti kaasvendade vahel. Seda kavatsust ta jagas ka Kanada koondise esimehega. Ja see kavatsus ilmselgelt saigi hiljuti teoks!
Pärast vastavat sündmust, tegime Silveriga otstarbekohase jutuajamise.
Palun tutvusta end väljaspool meie ühist vennaskonda.
Töötan juba üheksa aastat Tartu Linnavalitsuse Linnakantselei õigusteenistuses ehitusõiguse vanemjuristina ning lisaks perekonnaseisu-ametnikuna sõlmides Eestis pidulikke abielusid. Olen abielus TÜ Kliinikumi arst-õppejõud radioloog dr. Julia Priimäega.
Mis kujunes Sinu peamiseks ajendiks edendada taas korp! Sakala ühist kokkusaamist Kanadas?
Lugusid toonasest reisist üle ookeani Kanadasse räägitakse Sakalas siiamaani. Juba 2011. aastal valiti mind korp! Sakala välissuhete sekretäriks, mistõttu leidsin vaja olevat suhelda intensiivsemalt meie korporatsiooni koondistega üle ilma. Tutvustasin seda mõtet korp! Sakalas (sinule). Ütlesid: ,,Aga teeme ära!“
Vastamaks esitatud küsimusele, siis peamiseks ajendiks saab pidada eelkõige üleilmset korp! Sakala vennaskonda iseennast. Me lihtsalt tõmbame üksteist ligi.
Kuidas sobis see nädal eelnevalt toimunud kevadkommersiga Viljandis?
Lühidalt võiks vastata, et kevadkommerss või siis kevadkommersid sobivad igasse aega ja kohta. Tõsi oli see, et aja klapitamine oli suur ettevõtmine, sest maikuu on korp! Sakalal tihe. Seda nii Tartus kui Tallinnas. Mõlemas linnas on tihe semestrikava: referaadiõhtud, rebaste ja kaasvõitlejate eksamitesessioonid, tantsukursused, koosolekud, trennid, akadeemilised spordivõistlused, aga ka tähtis emadepäev ja Kaitseväe suurõppus Siil, milles suur protsent sakalanustest osales.
Ja muidugi semestri kulminatsioon – kevadkommerss Viljandis. Seekord osales seal ligi 170 sakalanust, mis oli meeliülendav kokkutulek. Seega, igati sobilik ajaplaneerimine, peaks ütlema, sest noortele oli taastumiseks piisav mõnest päevast, et pakkida oma kohvrid ja sättida end Tallinna lennujaama, ootamaks lendu üle ookeani teisele kevadkommersile.
See oli Sinu esimene külaskäik Toronto linna. Millised muljed jättis see linn Sinule?
Muljeid oli väga palju. Esmalt peab ütlema, et olles ise elupäevad elanud ligi 100 000 elanikuga Tartu linnas, siis Toronto lennujaamast metrooga või nagu teie ütlete – allmaaraudteega -, linna vurades sai ilmsiks, et tegemist on suurlinnaga, kus kõrghooned ulatuvad kaugele ja linnal ei ole otsa ega äärt.
Peab kohe mainima, et Tartu College’i leidsime esimese ropsuga üles. Aga kuidas siis muidu sellest pompöössest eestlaste tehtud 18-korruselisest kõrghoonest saab mööda vaadata. Taamalt vaadatuna see hoone eristub teistest, sest tema arhitektuur on kuidagi iseloomulik eestlastele – tugev, läbimõeldud lahendusega, arhitektuurselt sobiv, kaasaegne (kuigi 50 aastat vana) ja muidugi, maja ees lehvis vahvalt Eesti lipp koos Ukraina lipuga.
Lisaks pean vajalikuks mainida, et häid elava muusikaga baare oli linnas rohkesti, mis pärast väsitavat linnatuuri CN Toweris ja pesapallivõistluste vaatamist Rogers Centre'is oli kuidagi lõõgastav ja vaimu ergutav.
Mis veel positiivse mulje jättis – kõik teadsid Eestit ja eestlasi. Seda oli väga tore kuulda. Sellist tuntavust ei kohta näiteks Hipaanias või isegi Inglismaal. Torontos teadsid kõik väikest Eestit, vähemalt need, kellega meie suhtlesime.
Enne kui Sina käesoleva kohustusega vilistlaskogu esimehena hakkasid toimima, oli Sul – minu arvates – ehk isegi nõudlikum tegevus, mille juures ka mina – isegi varem – tegin kaastööd. Kas kirjeldaksid veidi seda?
Korp! Sakala on 1952. aastast paguluses andnud välja Sakala koguteost-bülletääni algul Stockholmis, hiljem New Yorgis ja Torontos. Kui tegevus Eestis taastati (1989. a.), lubati ka kodumaal meie noortel vilistlastel ja kaasvõitlejatel koguda ja kureerida üle ilma kaastöid sellesse koguteosesse.
Sellest ajast peale on iga viie aasta järel ilmunud Eestis VHS (Verbum Habet Sakala – Sõna on Sakalal), mille eelmise, 2019. aastal ilmunud peatoimetaja ma olin. Järgmine aasta tähistab korp! Sakala oma 115. aastapäeva ja sel puhul on taas ilmumas meie koguteos, mille meie oma liikmed selle tekstide näol kokku panevad ja millele mul taaskord on au olla peatoimetaja.
Tulles tagasi Kanadas toimuvale saan aru, et teie, kes kodumaalt kohal, saite nautida ka midagi looduspärast.
Kommersiõhtule järgnenud ,,kaatripäeval“ oli Korp! Sakala Kanadas senior vil! Allan Meret organiseerinud vägeva bussireisi esmalt Peller Estates Winery veiniistandusse, kus oli võrratu einelaud. Teiseks viis meie teekond kuulsa Niagara kose juurde. Võimas oli näha, milline jõud on veel.
Mida Sina lähitulevikus ette näed?
Mina olen kindlal veendumusel, et see juunikuu kokkusaamine üle 13 aasta oli jõu allikaks nii Kanada Sakalale kui ka Eesti Sakalale, tõdemaks, et korporatsioon Sakala on suur ja võimas eestluse kantsi edendaja. ,,Lõpetuseks. Türnpu ja Saariku ,,Lahkumise laulu“ sõnad ütlevad: ,,Nii ajaratas ringi käind“. Aga ma lõpetaks salmiosa hoopiski teisiti: ,,Meid ajaratas taas kokku tõi“.
Ja toogu veel! Kohtumiseni!
