Sirje Kiini selle aasta teema MÜ-s on Eesti kirjanduse elavad klassikud, eelkõige 1960ndate põlvkond. Mis võiks väliseestlaste jaoks olla kõige põnevam selle teema sissevaates?
Ma ei eristaks kirjandushuvi selle järgi, kes kus parasjagu elab, sest eestlaste identiteet on ikka olnud peamiselt kultuuri- ja keelekeskne. Me tunneme, loeme ja armastame oma kirjandusklassikuid sõltumata sellest, kus oleme koolis käinud. Minu Kotkajärve Metsaülikooli luule huviringis on olnud õpilasi nagu Tarvo Toomes Torontost, kes oskab peast etelda uskumatult palju eesti luuleklassikat, paremini kui mõni väiksema kirjandushuviga või täiesti luulehuvita kodueestlane. Lahkunud Urve Karuks, kes sai hariduse Kanadas, oli oma keelevalikus niivõrd eesti rahvaluuletundlik ja orienteerus kogu eesti kirjanduses imehästi, nagu oleks ta väljaõppinud filoloog, ometi oli tal magistrikraad hoopis sotsioloogias.
Rootsis elanud Arvo Mägi või praegu kordamööda Rootsis ja Eestis elavad Enn Nõu ning Helga Nõu tunnevad eesti kultuuri, keelt ja ajalugu süvaloodimisi. Arvo Mägi on kirjutanud neljaköitelise ajaloolise romaanisarja “Karvikute kroonika”, mis algab Sigtuna vallutamisest ja kujutab 31 inimpõlve saatust kuni kaasajani. Enn Nõu on kirjutanud triloogia “Vabariigi pojad ja tütred”, kus kujutatakse ühe suguvõsa elu läbi mitmete põlvkondade, sõdade ja saatuse keerdkäikude. Eestis elavaist kirjanikest on samasugust läbi ajalooliste põlvkondade ulatuvat süvaloodimist suutnud varem teha Jaan Kross ning praegu Mats Traat oma suurte romaanisarjadega: kaheosaline “Üksi rändan” ja “Kodu on ilus” ning neljaosaline “Minge üles mägedele”.
Haritus, lugemus ja andeviljakus sõltuvad eeskätt inimesest endast, mitte tema päritolust ega asukohamaast. Eestlane olla saab igal pool, ehkki ära ei ela sellest kuskil, kui parafraseerida luuletaja Paul-Eerik Rummot.
Varasematel aastatel olen pühendunud Kotkajärve kirjandusloenguis peamiselt lahkunud luuleklassikuile (Marie Under, Ivar Ivask, Juhan Viiding jt) ning loodus- ja armastusluulele. Tänavu annan ülevaate elavaist kirjandusklassikuist, kes tegutsevad eesti vaimumaastikel alates 1960. aastaist ja arutlen, kas ja kuidas end juba eluajal kirjanduslukku kirjutanud autorid tänast kirjanduspilti mõjutavad: Paul- Eerik Rummo, Arvo Valton, Mats Traat, Hando Runnel, Ene Mihkelson, Elin Toona, Enn ja Helga Nõu jt.
Kirjanduse huviringis plaanin üheskoos lugeda ja arutleda kahe uue eestluse-teemalise näidendi üle: Paul-Eerik Rummo “Taevast sajab kõikseaeg kive”, mis etendus Rakvere teatris ja Pärnus etendunud Andra Teede sotsioloogilisel küsitlusel põhinev dokumentaallavastus pärast taasiseseisvumist välismaale kolinud eestlastest „45 339 km² raba” (number tähistab Eesti pindala). Esimene näidend puurib sügavuti meie aja – ja kultuurilukku, teises lainetavad eestlaste isamaa-igatsuse ja kodutunde lained üle kogu kaasaegse maailma.
Mis oli ühist ja mis erinevat tol perioodil Eestis ilmunud kirjandusel ning samal ajal loodud väliseesti kirjandusel? Kas tegemist oli pigem paralleelse kujunemisega või vastandusid need kohati? Kas pigem sisu või vorm või mõlemad? Väljaspool Eestit sai trükkida eesti keeles, mida taheti, aga mõju nö päris Eestile oli olematu. Samas jõudsid kodu-Eestis teksti peidetud sõnumid otse sihtrühmale, kuid mõjus see vaid tule tuha all hõõguvana hoidmisena.
Küsimus sisaldab endas terve monograafia või vähemasti loengusarja teema, aga kui lühidalt vastata, siis liikus just 1960. aastail eesti kirjanduse raskuspunkt nii sisuliselt kui teoste arvukuselt tagasi kodu-Eestisse. 1940. ja 1950. aastail ilmus väljaspool Eestit (peamiselt Rootsis, Kanadas, Saksamaal, USAs, Austraalias jm) rohkem olulist algupärast eesti kirjandust kui okupeeritud kodumaal. Väljaspool saadi vabamalt kajastada uusi maailmasõja ning pagulusteemasid ja jätkata 1930. aastate traditsioone, mis kodumaal olid vägivaldselt katkestatud ja osaliselt ka keelatud. Nii et 1960ndate keskpaik oli oluliseks muute- ja murdepunktiks eesti kirjanduse geograafias ja vaimsel maastikul.
Samas ei olnud sel ajal enam tegu niisama terava vastandumisega nagu vahetult pärast sõda, vaid mitmed esteetilised protsessid kulgesid paralleelselt. Näiteks kirjanduse vormiline moderniseerumine toimus nii kodus kui väljas kirjutavate autorite loomingus, Eestis ehk tillukese viivega.
Ilmar Laabani sürrealistlik luulelooming kulges ajas üsna paralleelselt Artur Alliksaare omaga. Riimiline luule asendus vabavärsiga nii kodumaal kui pagulasluules, eksistentsialistlikud teemad tõusid esile nii pagulasproosas kui Arvo Valtoni ja Mati Undi loomingus, ehkki nõukogude ideoloogilised valvurid kippusid selles nägema ohtu valitsevale režiimile ja inimkonnale.
Ei saa olla nõus väitega, nagu olnuks väljaspool Eestit loodud kirjanduse mõju okupeeritud Eestis elanud lugejaile olematu. Rootsis ja mujal trükitud pagulaskirjanike teoseid toodi illegaalselt Eestisse üsna arvukalt nii välisturistide, eelkõige Soome sõprade abiga, neid õnnestus vahel postitada ka nö sõbralike vennasvabariikide või Moskva aadresside kaudu. Need teosed levisid käest-kätte sõprade ringis, väliseesti raamatute keelatus pigem võimendas nende tähendust ja kergitas osatähtsust. Tagantjärele hinnates soodustas selline salalevik ja -lugemine pigem teatud pagulasautorite tähtsuse ülevõimendamist kui alahindamist. Paljud pagulasteosed suleti raamatukogude erihoiu osakondadesse, neile löödi peale kolm- ja kuusnurksed salastatuse templid, aga sinnagi oli võimalik hea tahtmise korral saada lugemisluba, kui sobiva uurimisteema välja mõtlesid. Näiteks tänavune MÜ lektor, kirjanik Karl Martin Sinijärv on tunnistanud, kui oluline oli tema luuletajaks kujunemisel Urve Karuksi luule lugemine.
Ise hakkasin juba 1960. aastate keskel Viljandi keskkoolineiuna esimesi pagulasromaane lugema, olin toona nn paljulubav noor autor, keda vanem kirjandusloolasest kolleeg Oskar Kruus võttis vaevaks usaldada. Me ei pidanud paljuks ise pagulasluulekogusid masinkirjas ümber lüüa, pähe õppida ja levitada. Ilmar Laabani „Rroosi Selaviste” viletsal krussitõmbuval fotopaberil koopia on mul tänini alles, sain selle õnnelikuks omanikuks 1970. a Tartu Ülikooli tudengina ühelt kaasüliõpilaselt. 1970. ja 1980. aastail tegelesin aktiivselt pagulaskirjanduse levitamisega, mida mu hääd Soome sõbrad regulaarselt üle piiri tõid. Kord sain Rootsis ja hiljem USAs ilmunud ajakirja „Mana” levitamise eest julgeolekumeestelt karistusähvardusi kuulda. Muidugi ei saanud pagulaskirjanduse laiem vastuvõtt kujuneda välja enne, kui Eesti hakkas taas vabanema, aga siis tulvas seniseid salaromaane isegi külaraamatukogudesse lausa autokoormate viisi. Mäletan nii Kalju Lepiku kui Ilmar Talve vapustusi, kui nad pärast taasvabanemist kodumaale saabusid ning olid üllatatud kodumaiste lugejate elavast huvist nende isiku ja loomingu vastu, nad polnud ette kujutanud, kuidas läbi raudse eesriide kulgenud salateed olid muutnud nende loodu pühamast püha, lausa legendaarse oreooliga ümbritsetuks.
Samamoodi ei tahaks päriselt nõustuda hinnanguga, nagu olnuks kodumaiste kirjanike okupatsiooniaegse loomingu tähendusrolliks olla vaid tuha all hõõguv tuli. Vähemasti eesti luules lendas vabaduslinnu kujund alates 1970. aastaist üsna vabalt üpris kõrgele ning kui jätkata tulekujundit, lahvatas lausa lahtist tuld ka näiteks 1980. aastate kodumaises proosas, seda pidi lihtsalt oskama lugeda ja sajad tuhanded lugejad tõesti oskasid seda teha. Toona kaitses meid tõhusalt eesti keel.
Nüüd peame meie kaitsma eesti keelt. Mitte ainult Eestis, vaid üle ilma, igal pool, kus elab eestimeelseid ja -keelseid inimesi. Nii et tere tulemast Kotkajärve Metsaülikooli, kus me teeme just seda missioonitööd!
Küsis Helina Tamm
