Oleks kasulik heita pilk minevikku, et mõista, miks nii mõnigi välis-Eesti skaut võib jagada sama seisukohta. Seda eriti vahetult enne ESGMK nõupäeva Kotkajärvel, päeva, mil pannakse paika eeloleva aasta tegevuskava. Samuti on sisetegevuse algkoondused uksele koputamas. Käesolev annab ehk neile lastevanematele, kes pole veel loosi langetanud oma laste skautliku kasvatuse kasuks, natuke vajalikku tausta.
Esimesed skaudiüksused Eestis asutati 1912. a. Kui 1922 loodi Skautide Maailmaorganisatsioon (WOSM), siis – väga oluliselt arvestades teemaga – oli Eesti Skautide Malev üks asutajaliikmetest. Vabatahtlike organisatsioonide tegevus, sh skautlik liikumine, keelati Eestis 1940. a, kui N. Liit okupeeris Eesti. Skautlik liikumine taastati jälle 1988. a ja 1995. a loodi Eesti Skautide Ühing. WOSM tunnustas eesti skautlust uuesti 1996. a. Seega „tänu punastele” möödus 56 aastat ilma ülemaailmsesse katusorganisatsiooni kuulumiseta.
Tuleb avaldada kiitust Eesti Skautide Ühingule, kes on taasiseseisvumise ajast üles ehitanud eduka, elujõulise ning kasvava organisatsiooni, eriti kui skautidel on olnud liikmete värbamisel võistlejaks riigi poolt majanduslikult toetatud Noorkotkaste organisatsioon.
Välis-Eesti skautlus
Selle 100 aasta eesti skautluse juubeli saavutamiseks peame liitma kokku 28 aastat skautlust Eestis (1912-1940), 47 aastat välis-Eesti skautlust (1941-1943 „põranda all”, 1944-1987 avaruses) ja siis viimased 25 aastat Eestis (ning jätkuvalt võõrsil, aga eriti P.-Ameerikas). Seda vaadates on juubeliaastaks valitud juhtlause – „Eesti skautlus 100 – seiklusi täis rada” – suurepärane!
Alates juba a. 1944 Rootsis ja a. 1945 Saksamaal tegutses välis-Eesti skautluse algaastatel kokku üle maailma 76 erinevat skautüksust: Argentiinas, Austraalias, Austrias, Brasiilias, Inglismaal, Kanadas, Rootsis, Saksamaal ja USA-s. Eesti skautluse taasorganiseerimist vedas alguses Eesti Skaudid Paguluses Keskbüroo Saksamaal, millest aja jooksul 1954. a sai Eesti Skautide Liidu Keskbüroo, mis kestab tänapäevani, olgugi et eesti skautide malevaid skautüksustega on tegevaid veel ainult kaks – Kanadas ja USA-s.
Välis-Eesti skautluse kohta on praegu fotode väljapanek Toronto Eesti Maja keldrikorruse vitriinis klassiruumide juures. Samuti võib selle kohta lugeda Eesti Skautide Liidu koguteosest „Eesti skautlus 50 aastat võõrsil” (2003; peatoimetaja skm Jaan Lepp).
Loetelu, mida võiks esitada 47 aasta jooksul saavutatu kohta, on pikk. Alustaks globaalsest vaatevinklist. Sel ajavahemikul sai korraldatud 13 maailmalaagrit vahelduvalt Kanadas, Rootsis, USA-s, Saksamaal ja Austraalias. Esimene toimus juba 1962. a, seega täpselt pool sajandit tagasi, 900 osavõtjaga Kanadas. Hiljem käisid mitmed maailmalaagrid käsikäes Esto päevadega (nagu Põhjarist 1988-89 Austraalias). Viimane maailmalaager „Julgus!” toimus 2000. aastal Kotkajärvel. ESTO 2000 tagas, et seda sai maailmalaagriks nimetada. Peale nende on järjekindlalt läbi viidud rahvusvahelisi, peamiselt P.-Ameerika skautide suurlaagreid Kanadas ja USAs. Austraalias korraldati 12 E.S.N.A. (Eesti Skautlikud Noored Austraalias) suurlaagrit, enne kui eesti skautlus seal hääbus. Arvestamata iga-aastaste skautüksuste laagritega on selle aja jooksul kõikidest nendest laagritest osavõtjaid olnud pea 10,000. Ülalnimetatud laagrid on kahtlemata toonud osalistele õpetavat ja rõõmsat tegevust ning loonud ülemaailmse sõprusringi ning eluaegseid sõprusi.
Pagulusaastate jooksul loodi ka skautliku tegevuse heaks kuus vabaõhupiirkonda, mis püsivad tänaseni. Tuntumad ja armsamad on Kotkajärve Kanadas, Metsakodu Rootsis ja Järvemetsa USAs.
Miks on see tähelepanu väärt?
Ajal, kus eriti Torontos on nii mitmed organisatsioonid, kogudused, koolid saavutanud – või on peatselt saavutamas – märkimisväärseid juubeleid, on küsitav, kas juubel üksi näitab, et on midagi erakordset või suurepärast saavutatud. Või pelgalt seda, et oleme püsinud läbi aegade, ja isegi ka seda, et oleme teatud määral killustunud kitsamatesse huvi- või teatud gruppi kuulumise lahtritesse. Võib julgelt esitada teesi, et skautlik liikumine on täitnud topeltrolli meie ühiskonnas. Esiteks on see andnud noortele võõrsil skautliku kasvatuse kaudu eesti keele ja meele, isamaa-armastuse, looduse vastu respekti näitamise palju varem kui nö „roheline liikumine” seda tabas ja ehk kõige tähtsam, skautide ridadest on kasvanud – ja kasvavad veelgi! – välja meie praegused ja tulevased ühiskondlikud juhid. Kui juba noorest peast on vabatahtlik teise aitamine loomulikuks kujunenud, siis oleks imelik, kui tagasi ei antaks. Peame meeles, et Ontario koolides on alles hiljuti keskkoolis sunduslikuks tehtud vabatahtliku töö tundide arvu nõude täitmine, et lõpudiplomit saada. Eesti skaudile on see uskumatu!
Tõnu Naelapea – Eesti Elu Nr. 36 2012
Skautluse algaastatest tänapäevani ei ole muutunud pagulus-, nüüd välis-Eesti ühiskond, vaid ka asukohamaade dünaamika. Arvestagem, et 1944. aastast peale on 16 lipkonda tegutsenud Rootsis, 15 Saksamaal, 23 USAs, 13 Kanadas, aga ka Austraalias (3), Inglismaal (2) ja Austrias, Argentiinas ning Brasiilias, igas üks. Lipkondadele valitud nimed kinnitasid isamaa-armastust (näiteks Toompea Kaitsjad Buffalos, tegutses 1954-78, Tasuja Vancouveris 1951-73, Sault Ste Maries 1954 ja samuti Londonis 1956-62 (erinevate linnade omaüksused), rääkimata Kalevist nii Torontos kui Montréalis, Lembitu Torontos, Põhjamaa Pojad Kitcheneris 1952-71, jne.
Kuigi aeglaselt on toimumas teatud assimileerumine, on aastate jooksul kasvanud üles nooremad põlvkonnad, kes peavad loomulikuks isade-emade jälgedes käia ja nautida seiklusi täis skaudirajal liikumist. Rõhutama peab, et skaudipoistest on näiteks kasvanud välja Toronto Eesti Ühispanga presidendid, et vaid ühte olulist ühiskondlikku rolli esile tõsta. Samuti ei tähenda vanus enam palju – tänavu oli Jõekääru Suvekodu juhatajaks skautluses ühiskondliku algõpetuse saanud Mihkel Kütti, kõigest 20aastane, aga puhta eesti keele ja meelega. Neid näiteid on kobaratega ja ega skaudipoiss au ja hiilguse pärast ühiskondlikke rolle täida, vaid sellepärast, et ta soovib anda tagasi.
Muidugi on osa noori jäänud eesti ühiskonnast eemale. Segaabielud aga pole pidurdanud skautluses osalemist. Kevadtalgutel Kotkajärvel oli nii mitugi nö „muulast”, kes aga tööd rügasid koos teiste lastevanematega. Noorte huvid on laienenud väljapoole meie ühiskonda. Teadagi on infotehnoloogia pöörane areng märgatavalt mõjutanud informatsiooni vahendamist ja juhtkondade toimetamisi, organiseeritust.
Kahtlemata ei saa unustada täienduskoole, rahvatantsugruppe, laulukoore. Aga väga paljud skaudid osalesid ka nendes organisatsioonides. Skautlus, oma rõhuga loodusele, väliskoondustele, suve- ja suusalaagritele oli mitmeti väljakutsuvam kui koolipingi nühkimine. Tegevus oli laiahaardeline, tihedam ning vahelduvam. Skautlus pakkus noortele võimalusi, mida teised organisatsioonid alati ei suutnud, näiteks oskust gruppides asju lahendada, tööharjumust, enesekindlust, juhtimist ja sporti/laskmist. Samuti ei saa unustada kristliku kasvatuse rolli skautluses – üksustel olid vaimulikud ja mitmed neist teenisid uhkusega skautmasteri nimetuse väitekirja kaitsmisega välja.
Lord Baden Powell, skautluse looja, leidis, et skautluse siht on „aidata kaasa noorte haridusele, tuginedes skaudiseadustele, aidates seeläbi muuta maailma paremaks ja arendada noori vastutustundlikeks isiksusteks, kes on ühiskonna aktiivsed ja täisväärtuslikud liikmed.”
Eesti skautlus on märgatavalt toetanud eesti noorte kasvatamist ja ühiskondlikku püsivust tänapäevani. Kuigi osavõtt Jüripäeva paraadidest on kahanenud, ega saa võrrelda Moss Park Armoury päevadega, oli siiski tänavusel paraadil pea 100 noort, publikus vanemad juhid.
Tõsi, skauttegevus pole enam nii silmapaistev kui paguluse algaastatel. Õnnetaalreid ei müüda, riietehoiud ei toimu, kuna ka vanavanemad vananevad jne. Ent tegevus ja eesmärgid on ikka eestluse säilitamise huvides. Nüüd on skaudid ja gaidid ühinenud, ühismaleva eesmärkideks on a) noorte värbamine, b) toetada neid skautlikus kasvatuses, mille põhimõtted viivad heategevuslikuks kodanikuks ja Kanada eesti ühiskonna liikmeks ning c) tegevuse juures nendele selgitada eestluse ja eesti keele väärtusi. Need eesmärgid aitavad kindlustada, vähemat osaliselt, tulevikuks järjekindlat taimelava, kust võrsuvad meie ühiskonna tuleviku juhid.
Kui arvestada, et Torontos üksi on Kalevi lipkonnast ning Lembitu Malevast esimese 50 aasta – ja Lembitul on juba 64. tegevusaasta ees, Kalevil täitub järgmisel aastal 60! – käinud läbi enam kui 1 000 poissi ja juhti, rääkimata ülejäänud Ontariost, siis on see aukartust äratav arv. Meenutagem ka, kuidas maailmalaagrid tõmbasid noori kokku, oldi uhked olla eestlased, sõprussidemeid luua Rootsi, Saksamaa, USA ja Austraalia noortega. Mis sidus? Eesti keel ja eesti skautlus. Teadagi osaleti Eestis taasiseseisvumisjärgselt laagrites, anti nõu ja soovitusi, kuidas taastada skautlik liikumine kodumaal.
Alati valmis, jah, seda on välis-Eesti skaudid olnud kaua ning nende panus meie ühiskonnale on olnud suur ja kestab kahtlemata vanemate juhtide nõuga ja abiga veel kaua, kui otsustada viimaste paraadide, laagrite järgi!
Skm ANTS EVARDi kogutud arhiivmaterjali põhjal
Tõnu Naelapea – Eesti Elu Nr. 36 2012
