Eks me neljakümne viiendal eland samas vaimus. Mai kuus lõppes suur sõda ära, aga meie oitsime end ilusti rivis ja tegime endi ergutuseks utsinat edesi. Olime kindlal arusaamisel, et nüid on üks vaenulik vunts kärbitud, ihume natuke aega käärisi ja siis lähme teist pügama. Aga võta näpust, lääne temukraaded olid meid ammu teisele vuntsile maha müünd. Ei neil old enam aega ega tahtmist sõda pidada, lugesid oma õbeseeklisi ja arutasid, mitu mõisat selle eest osta saaks.
Nojah, siin me siis oleme, kaeme seda mooniõit, mida kohalikud oma veteraanide auks rinnas kannavad, ja mõtleme, et nad vaesekesed on ikke veel selles oopiumi uimas, mida nende moonide seemnetest sisse ingavad. Need lilled pidid kasvama Flandria väljadel, aga mina neid küll tähele ei pand, kui sealtsamast Flandriast läbi sõitsime. Meie ei näind muud kui vihaseid naisi, kes meile põllu peal sõnniku arki näitasid. No meid viidi rongiga Pelgiasse, kesse rauteed keset moonipõldu ehitab. Ega Pelgias siis veel uut Eesti pealinna kah ei old, meie linnal oli ilusti okastraat ümber ja vahipostid kuulipritsidega tornis.
Eakene küll, see kõik niisama mõtelda ja arutada. Mina ootan kuu teist poolt, siis torkan rukkilille nööpauku, minu organismus oopiumi ei kannata. Mõtlen oma isa ja Ärmani vanaisa peale, kes sõtta läksid ja meile üürikeseks ajaks vabaduse tõid.
Kargu Karla
