Telli Menüü

Sõjad lõpevad ja algavad


Ei ma ole segi ajand midagist, see järjekord on täitsa õige, vähemalt kahessateistkümnendal aastal oli. Siis lõppes novembri kuus kõigepealt üks sõda ära ja paari nädali pärast algas teine. See, mis ära lõppes, oli maailmasõda. See, mis algas, oli kah maailmasõda, kuigi keski seda nisukese nimega ei kutsu. Vabaduse sõda oli meie jaoks maailmasõda. Meie olime just oma pisikese maailma loonud ja läksime seda kaitsma. Pidime minema, sest suurte ja vägevate meelest ei tohtind nii pisikest maailma olla. Ega sa suurele midagi sõnaga selgeks ei tee, tuleb ikke rusikuga äsada.

No me siis ikke virutasime kah, äigasime ühe käega iivanile ja teisega fritsule. Siis pärast Võnnu lahingut pesime mõlemad käed puhtaks, tõmbasime kolmevärvilise lipu masti ja läksime rukist lõikama. Oma põld, oma vili, meite pereemad tegid sellest oma leiba. Üle oma leiva meki pole ükski asi. Nosigu teised nitselt ja tritselt, mina oma matsi maitset ei äbene.
EV esimese aastapäeva tähistamine aastal 1919 - www.wikipedia.org

Eks me neljakümne viiendal eland samas vaimus. Mai kuus lõppes suur sõda ära, aga meie oitsime end ilusti rivis ja tegime endi ergutuseks utsinat edesi. Olime kindlal arusaamisel, et nüid on üks vaenulik vunts kärbitud, ihume natuke aega käärisi ja siis lähme teist pügama. Aga võta näpust, lääne temukraaded olid meid ammu teisele vuntsile maha müünd. Ei neil old enam aega ega tahtmist sõda pidada, lugesid oma õbeseeklisi ja arutasid, mitu mõisat selle eest osta saaks.

Nojah, siin me siis oleme, kaeme seda mooniõit, mida kohalikud oma veteraanide auks rinnas kannavad, ja mõtleme, et nad vaesekesed on ikke veel selles oopiumi uimas, mida nende moonide seemnetest sisse ingavad. Need lilled pidid kasvama Flandria väljadel, aga mina neid küll tähele ei pand, kui sealtsamast Flandriast läbi sõitsime. Meie ei näind muud kui vihaseid naisi, kes meile põllu peal sõnniku arki näitasid. No meid viidi rongiga Pelgiasse, kesse rauteed keset moonipõldu ehitab. Ega Pelgias siis veel uut Eesti pealinna kah ei old, meie linnal oli ilusti okastraat ümber ja vahipostid kuulipritsidega tornis.

Eakene küll, see kõik niisama mõtelda ja arutada. Mina ootan kuu teist poolt, siis torkan rukkilille nööpauku, minu organismus oopiumi ei kannata. Mõtlen oma isa ja Ärmani vanaisa peale, kes sõtta läksid ja meile üürikeseks ajaks vabaduse tõid.

Kargu Karla

Loe edasi