Ma ei suuda seda tänase päevani uskuda, et me sõjakeerises jäime ellu tollel nädalapikkusel teekonnal Kirde-Saksamaalt edelasse. Ema kandis süles mu aastavanust õde. Mu peaaegu 14-aastane vend kandis kohvrit kodust kaasa võetud toiduga. Mina, tollal kuu jagu puudu seitsmendast eluaastast, pidin õlgadel kandma ema talvemantlit, mille peal meie, lapsed, magasime. Mu kolmeaastase õe ülesandeks oli meist mitte maha jääda.
Saksamaa rongijaamad olid täis põgenikke, peamiselt idast ja rongide sõidugraafikust ei saanud rääkidagi. Lääneliitlaste öised pommitamisretked lõhkusid raudteerööpaid ja mõnigi teelõik tuli läbida jalgsi. Öise peavarju leidmine oli keerukas. Enamasti sai selleks mõni pommivarjend, kus koos meiega ööbis hulk teisi põgenikke. Ekslesime läbi inimtühjade purukspommitatud linnade, kus rusudes hooned veel kas põlesid või suitsesid. Joogivett leida oli väga raske.
Oberstdorfis polnud meie jaoks ruumi, sest sugulane koos oma mehega elas väikeses pööningutoas. Linnapea nõuandel võtsime järgmisel päeval ette tee umbes sada kilomeetrit põhja pool asuvasse Nehresheimi. Seal asus välismaalt Saksamaale toodud tööteenistuslaste laager. Asusime selles laagris kuni sõja lõpuni. Aja jooksul lisandus laagrisse hulk uusi sõjapõgenikke. Toitu oli napilt. Et oma lapsi kas või millegagi toita, käis ema põldudel koristustööst maha jäänud kartuleid korjamas, õunapuudelt maha raputamas kahe silma vahele jäänud viimaseid vilju ja vahel ka taludes meile sööki lihtsalt palumas.
Kõige raskem aeg oli see, kui sügisel mu venda tabas pimesoolepõletik. Sõjakeerisesse sattunud tsiviilisikute jaoks arstiabi praktiliselt polnud. Ma ei tea, milliste raskuste hinnaga ema lõpuks siiski ühe kirurgi leidis, kes oli nõus opereerima ja mu venna elu päästma. Talvel jäi mu kolmeaastane õde raskelt kopsupõletikku. Tänu sellele, et laagris juhtus asuma Hollandist pärit medõde, jäi temagi ellu.
Kevadeks jõudis USA 7. armee Neresheimi. Pärast sõja lõppu, mais, koguti laagri eestlased kokku ja sõidutati Wasseralfingenisse, endisesse KZ laagrisse, kus asusid veel poola töölised. Ameeriklased organiseerisid eesti põgenikele UNRRA egiidi all laagri Geislingenis, kuhu viidi meid üle 11. oktoobril 1945, samal päeval kui laager avati.
Kuigi Geislingeni laager oli mõeldud 1500 eesti sõjapõgeniku varjupaigaks, kogunes sinna 4000 põgenikku. 1. jaanuaril 1946 lõpetas laager uute põgenike vastuvõtmise ja seda ruumipuuduse tõttu. Elasime Ameerika okupatsioonivõimude hoolitseva käe all, mis tähendas seda, et elu sees hoidmiseks oli meil süüa ja oma tuba. Lisaks sellele tagati eestlastele ka vabadus organiseeruda, asutada koole ning tegelda kunsti, kirjanduse ja isetegevusega. Nii nägid ilmavalgust oma teater ja laulukoorid, aga ka spordivõistkonnad. Samuti alustas Geislingenis tegevust eesti kirik. Laagrisse ehitati isegi saun.
Üldine meeleolu Geislingeni laagris oli tollal, et ei tea, mis edasi saab. Meie tulevik sõltus liitlasriikide USA, Ühendkuningriikide ja Nõukogude Liidu poliitikast. Seal laagris algaski 19. novembril mu koolipõlv, mis aga katkes 5. klassis, kui laager suleti ja meid asustati ümber Ulmi laagrisse.
Geislingeni laager suleti pärast seda, kui aastal 1948 avanes sõjapõgenikel võimalus emigreeruda Austraaliasse, Kanadasse, Ameerikasse, aga ka Lääne-Euroopa riikidesse. Mu tolleks ajaks 18 aastat täis saanud vend siirdus üksinda Kanadasse, kus ta sponsoriks oli üks Ontario provintsi talupidaja. Ema hakkas taotlema võimalust asuda ümber Prantsusmaale koos meie, oma kolme tütrega. Immigratsiooniküsimuse lahendamise käigus, mis algas Ludwigsburgis, sai meie viimaseks peatuseks Karlsruhe, kus asus ka Läti sõjapõgenike laager. Jõudsime Karlsruhesse suve lõpul ja hakkasime ootama sponsorit Prantsusmaal, et edasi liikuda. Sponsorit kahjuks ei leidunud. Mitte keegi ei tahtnud võtta tööle naist kolme väikese tütrega ja nii me sõitsimegi 1949. a jaanuaris tagasi Geislingeni. Seal sain tagasi minna kooli, sest Karlsruhes kooli polnud.
1950. a suvel üritasime taas emigreeruda, seekord USAsse. Läksime jälle tagasi Ludwigsburgi immigratsiooni-ametisse, seekord laagrist Ulmis, kuhu meid oli viidud kevadel. Rea takistavate tegurite kiuste jõudsime detsembri algul siiski Gronne laagrisse Bremerhavenis, kuhu leidsid ajutist peavarju Ameerikasse siirdujad. Viibisime seal neli päeva, et tutvuda Ameerika elu põhialustega enne Ameerika transportlaeva USS General Sturgis pardale asumist. Meie merereis Uude Maailma algas 9. detsembril 1950.
1950. aasta sügisel polnud jälle kooli, kus ma oleksin saanud käia. Alles 1951. a jaanuaris istusin taas koolipinki, sedapuhku juba Ameerikas.
Ilvi Jõe-Cannon, Tallinn
