Karla ei andnud mulle pikaks mõtlemiseks mahti, lisas kohe väsinud, kuid kindla häälega, et nüüdsest peale kirjutagu mina. Et temale aitab, läheb ära oma sõprade seltskonda. Need olevat kõik kas vanadekodus või kabelis. Nägi mu kohkunud nägu ja rehmas käega, et ei tema kipu veel kummassegi, aga need mõlemad paigad on unustuse eeskojad ja tema tunneb end seal üsna hästi. Mõtles natuke ja lisas, et eeskojast tagakambrisse on lühike maa, selle saab kargugagi käidud ja sinna jõudes tunneb ennast kohe väga hästi.
Sain aru, et vanamehel on tõsi taga. Põhjust küsida ei julgenud, aga taipasin kohe, et minust tema töö jätkajat ei ole. Seda ma talle ka ütlesin. Vana tõmbas näo kuidagi virilaks ja lausus natuke sarkastiliselt, et kui sinust asja ei ole, siis otsi keegi teine. Vaata natuke ringi selles majas, kus seda seitungit tehakse. See on ju maast laeni haritud inimesi täis, äkki on nende hulka mõni kirjaoskaja ka sattunud.
Olime mõlemad natuke aega vait. Mina ei osanud midagi kosta ja temal ei paistnud jututuju olevat. Siis avas uuesti suu ja lausus vaikselt ja resigneerunult, et olgu pealegi, see koht võib ka tühjaks jääda. Aga ühe korra pead kirjutama, minu eest kõigile rõõmsaid jõulupühi ja head uut aastat soovima. Aeg on sealmaal, et süüdatakse esimene advendiküünal. See annab nii heledat valgust, et Karla küünla kustumist ei pane keegi tähele.
Selle soovi ma täidan. Olgu teil kõigil ilusad ja rahulikud pühad ning lootkem ühiselt, et uus aasta toob meile uue Karla.
Herman
