Eestist lahkus noil päevil peamiselt meritsi vähemalt 70 000 inimest, paljud meie lugejad nende hulgas. Teele asuti mootorpaatidel, rannakaljastel või transpordilaevadel. Merel loksuti mitmeid päevi, seal ristlesid ka Vene ja Saksa laevad, õhus jälgisid põgenike teekonna edenemist aga punalennukid. Paljud hukkusid tormides või venelaste pommide-torpeedode läbi. Eriti traagiliseks kujunes transpordilaeva Moero saatus, mille pardal viibinud enam kui 3300st põgenikust pääses venelaste rünnaku järel eluga vaid 654 inimest.
Aga on ka teistsuguseid mälestusi. Kirjanik ja ühiskonnategelane Helmi Mäelo nimetab oma reisi kodumaalt Saksamaale õnnelikuks, sest polnud tormi ning põgenikele jagati laevas koguni leiba ja vorsti. Ent mure jäi… Ta kirjutab oma kohalejõudmisest nii: „Astusime võõrale Saksamaa pinnale ja vastu tundmatule tulevikule.”
Suurem hulk eestlasi põgenes Rootsi. Kui Soome loobus N. Liidu vastasest sõjast, tekkis oht, et tuhanded sinna põgenenud eestlased antakse välja, nii oli ka nende jaoks ainsaks väljapääsuks Rootsi põgeneda. Ja kui olukord muutus ohtlikuks Rootsiski, tuli jälle teele asuda.
1944. a suurpõgenemist on nimetatud eesti rahva pereheitmiseks üle mere. See pereheitmine on kujundanud mitme väliseesti põlvkonna edasist saatust. Oi kui palju andekaid inimesi on paadipõgenike ja nende järglaste seast esile tõusnud!
Ajakirja The Economist äsjases numbris räägitakse Illinoisi ülikooli teadlase Kalev Leetaru (29) maailma muutvatest uuringutest ja avastusest, et riike puudutavate uudiste tonaalsuse, meeleolude ja hoiakute muutumine võimaldab prognoosida üllatavalt täpselt tulevikusündmusi. Artiklis mainitakse ka noore teadlase eesti päritolu. Tema vanavanemad olid paadipõgenikud. Või mõelgem maailma ühe mainekamale riskikapitalistile Steve Jürvetsonile, kelle arvamusi hoolikalt tähele pannakse, kõrgelt hinnatakse ja järgitakse. Temagi on põgenike laps. Muidugi ei võimalda siinne piiratud ruum kõiki eesti põgenike andekaid järglasi nimetada. Nende vanemate ja vanavanemate pagemine läände avas järeltulevatele põlvedele lugematuid võimalusi, mida on usinalt kasutatud.
Meenutagem täna ka üht teist, 50 aastat hiljem Läänemere sügistormis toimunud katastroofi. 1994. a 28. septembri ööl hukkus reisil Tallinnast Stockholmi reisiparvlaev Estonia, põhjustades vähemalt 852 inimese surma. Laevahuku asjaolud tekitavad siiani küsimusi ja lahkarvamusi. Tegemist polnud ju mingi kipaka omaehitatud paadiga, vaid luksuslaevaga. Ehk selgub kunagi ka lõplik tõde selle traagilise sündmuse kohta…
Elle Puusaag
