Telli Menüü

Suri eesti kirjanduse tõlkija Eric Dickens


27. märtsi hommikul suri Rootsis, Värmlandi provintsikeskuse Karlstadi haiglas pikaajalise haiguse järel eesti kirjanduse väärtteoste viljakas inglise keelde tõlkija Eric Dickens.

Eric Dickens oli sündinud Kesk-Inglismaal Dewsburys, Yorkshire’i krahvkonnas 29. jaanuaril 1953. Tema tõsine huvi keelte vastu – ise nimetas ta seda keelte naudisklemiseks – pärines kakskeelsest lapsepõlve kodust: Ericu ema oli hollandlane, isa inglane. Põhikoolis ja gümnaasiumis õppis ta prantsuse, ladina ja saksa keelt. Tema huvid olid aga suunatud hoopis teisale, nii et aastal 1971 astus Eric East Anglia ülikooli Norwichis, et õppida Euroopa kirjandust ja rootsi keelt.

Ülikooli lõpetas Eric 1975. aastal, olles vahepeal veetnud ühe õppeaasta Åbo Akademis, Turu rootsikeelses ülikoolis. Pärast East Anglia ülikooli lõpetamist sõitis ta aga Krakówisse, et sealses ülikoolis õppida poola keelt. Krakówist sünnimaale naasnuna omandas ta veel Leicesteri ülikoolis inglise keele võõrkeelena õpetaja kutse. Seejärel pöördus ta uuesti Soome, et kolme aasta vältel 1970. aastate lõpus õpetada nii soomlastele kui soomerootslastele inglise keelt ja arendada omaenda soome ja rootsi keele oskust. Tema kõneldud rootsi keelele oligi iseloomulik mõnus soomerootsi intonatsioon.

Ericu uudishimu Eesti, eesti keele ja kirjanduse vastu tärkas ülikooli päevil tänu East Anglia ülikoolis loengu pidanud eesti külalislektorile. Varem polnud Eric Eestist ega eestlastest midagi kuulnudki. Hiljem Soomes elades muutus uudishimu tõsiseks huviks. Eric on rääkinud, et ta Helsingis Akadeemilise raamatupoe eesti raamatute riiuli ees eestikeelseid raamatuid sirvides leidis, et oleks päris põnev tolle „naljaka soome keelega” lähemalt tutvuda.

Eric Dickens - foto: www.estlit.ee

Mõte sai teoks 1980. aastate algul, kui ta kolis Uppsalasse ja asus sealses ülikoolis eesti keelega tõsiselt tegelema. Ta ei piirdunud sugugi eesti ilukirjanduse lugemisega, vaid hakkas seda ajapikku emakeelde tõlkima, algul katsetamisi, varsti juba kindla eesmärgiga pakkuda tõlkeid avaldamiseks. Briti kirjastusi oli aga peaaegu võimatu veenda eesti kirjanduse tõlgete väljaandmise tasuvuses. Üksikud Ericu tõlked, peamiselt novellid, ilmusid siiski siin-seal ajakirjades. Taasiseseisvunud Eestisse asununa elatas ta end juba tõlkijana, kuid kuna tõlkida tuli ka palju muud kui ilukirjandust, ei pakkunud see, ega kindlate kellaaegadega seotud töökoht, boheemlaslike kalduvustega kirjandusinimesele rahuldust.

Vahepeal elas Eric Hollandis, kus hoolitses oma leseks jäänud ema eest. Neil aastail ilmusid Ericult mõned eesti novellitõlked hollandi keeles. Pärast ema surma kolis ta Uppsalasse tagasi, kus teda võis vahel kohata kohalikus iiri trahteris õlut mekkimas ja sõbralikult juttu vestmas, muidugi eriti eesti kirjanduse teemadel. Kodus tegeles ta lugemise ja tõlkimisega. Uppsalas möödusid tema kõige viljakamad loomeaastad.

Ericu esimene ulatuslikum eesti ilukirjanduse tõlge – mõned novellid Jaan Krossi kogust Silmade avamise päev, kokku 240 lehekülge – jõudis trükki 1995. aastal Londonis Harvilli kirjastuse väljaandena. Tõlge oli valminud juba mitu aastat varem kirjastuse tellimisel, sest kirjastuses loodeti, et Krossile antakse Nobeli kirjanduspreemia, mille puhul müügiedu oleks garanteeritud. Ericu lootus ja unistus oli tõlkida Krossi peateost Kolme katku vahel, mida kirjastus oli valmis avaldama, kui Kross oleks osutunud pärjatuks. Saatus tahtis teisiti ja tõlge jäi lõpuni viimata.

Järgnevad mahukamad eesti ilukirjanduse tõlked sündisid aga Ericu enda valikul ning annavad tunnistust tema kirjanduslikust maitsest ja lugemusest. Ilmunud tõlgete hulgas on Jaan Krossi romaanid Paigallend (2003) ja Vastutuulelaev (2012), Mati Undi Öös on asju (2004) ja Brecht ilmub öösel (2009), Friedebert Tuglase esinduslik novellivalimik (2007) ja Toomas Vindi Lõppematu maastik (2012). Eesti proosaantoloogia The Dedalus Book of Estonian Literature (2011) sisaldab 16 Ericu tõlgitud novelli ja romaanikatket sellistelt autoritelt nagu Eduard Vilde, Juhan Liiv, Friedebert Tuglas, August Gailit, Karl August Hindrey, Anton Hansen Tammsaare, Mati Unt ja Arvo Valton ning noorematelt eesti prosaistidelt. Selle ilmumise üle oli Eric õigustatult uhke, samuti varem ilmunud Tuglase novellivalimiku üle.

Valminud, kuid avaldamata Ericu tõlkeid on aukartust äratavalt palju, näiteks Karl Ristikivi romaan Hingede öö ning novellid Elupeegel ja Don Juan ja Neitsi Johanna, samuti peamiselt novelle, aga ka romaane või katkendeid õige mitmelt autorilt, näiteks Arvo Valtonilt, Jaak Jõerüüdilt, Toomas Vindilt, Mati Undilt, Kärt Hellermaalt, Mihkel Mutilt ja Kadri Kõusaarelt. Pooleli jäi Anton Hansen Tammsaare Tõe ja õiguse teise osa tõlkimine (esimese osa tõlge oli valminud teiselt tõlkijalt). Tammsaare peateose viie osa inglise keeles avaldamiseks valmisolekut üles näidanud Briti kirjastus sattus aga raskustesse, nii et kogu ettevõte jäi Ericu meelehärmiks toppama. Ericult on ilmunud ka norra, soomerootsi ja hollandi kirjanduse tõlkeid inglise keelde. Oma viimased aastad elas Eric Dickens kaunis Värmlandis, Grumsi väikelinnas.

 

 

 

Raimo Raag

Loe edasi