Teekond läbi kolme rinde
,,Vaba Eesti Sõna“ 18. jaanuari ja Eesti Elu 26. jaanuari ning 16. veebruari numbris on Enn Halliku tänuväärne ülevaade ühest Eesti ajaloo suursündmusest 80 aastat tagasi: suurpõgenemine Eestist aastal 1944 ehk autori sõnadel „Minna ei tahtnud, jääda ei saanud“. Kuna aeg tormab ja vähesed on veel elus, kes seda isiklikult läbi tegid, siis lubage, et lisan mõningad mälestuskillud tollest saatuslikust ajastust.
Olen sündinud Tartus aastal 1928. Kena lapsepõlv, mida hästi mäletan, lõppes aga 1940, kui Venemaa, tookordse nimega Nõukogude Liit (NSVL), Balti riigid okupeeris. Algas kommunistlik ajastu, mis omakorda lõppes, kui Saksamaa 22. juunil 1941 Venemaale ootamatult kallale tungis. Punaarmee esialgu suurt vastupanu ei avaldanud ja nii jõudsid sakslased juba 10. juuli paiku Tartu alla. Siis aga jäi rinne kaheks nädalaks Emajõe taha kinni - venelased põhjakaldal ja sakslased lõunas. Ägedates võitlustes sai Tartu linn rängalt kannatada, kusjuures ka meie kodu täielikult hävis. Ja kuigi rahvas vabanemise üle rõõmustas, kaotasime meie kõik. Olime Võrus suvitamas ja lahingute tõttu polnud sõit Tartusse kerge, ehkki isa-ema said kuidagi sinna. Mäletan, kuidas nad murest murtuna tagasi tulid, sest meile jäi vaid see, mida olime Võrru minnes kaasa võtnud. Sel erakordsel ajal polnud ärides peaaegu midagi saada. Osalt tänu sõpradele saime siiski edasi ja jäime Võrru elama.
