Helmut Sandström: miks me lahkusime?
See on küsimus, mille üle juurdleb Dartmouth’is, Nova Scotias pensionäripõlve veetev füüsikadoktor, kes saatuslikul lahkumishetkel oli kolmteist aastat vana. Pere oli otsustanud lahkuda ja tema pere liikmena lahkus koos teistega. Selles vanuses nooruki arvamust ei küsitud, ühine minek oli endastmõistetav. Vaadelgem seda hetke ja sellele järgnevaid sündmusi läbi tänase loo peategelase silmade.
Helmut Sandström sündis 3. märtsil 1931 Harjumaal Kõnnu vallas Pärispea külas Tabani talu seitsmenda ja eelviimase lapsena. Neli aastal hiljem sündis talle veel üks vend. Pereisa Jaagup oli põhiliselt kalur, kuid koos abikaasa Klaaraga pidas ka talu. Lapsed rakendati talutöödel abiks juba varases nooruses.
Koos 1940. aasta võimuvahetusega ilmusid külla esimesed Nõukogude sõdurid, kes oma armetu välimusega äratasid võõrastust, kuid hoidusid külarahvaga suhtlemast. Aasta hiljem saabunud sakslased olid leebemad ja suhtlusaltimad, kuid sõja ja okupatsioonide mõju oli tunda ka rahulikus kalurikülas. Juuniküüditamise ohvriks olid langenud Helmuti Tallinnas elav tädi koos tütrega, samuti teise tädi mees. See polnud isegi poisikesele enam põnev, rääkimata vanematest, kelle mõjutusel kogu pere oli mõned päevad sugulaste juures redutanud.
Emale oli Soome ranna saarestik tuttav, liiatigi oli üks tütardest juba seal. 22. septembril lahkus mootori ja abipurjedega kaluripaat Pärispea sadamast, pardal 17 põgenikku. Peale Sandströmide olid paadis veel kahe naabritest vendade pered.
1944. aasta suvel oli Helmut pere vanim meeshing. Isa oli eelmisel aastal surnud, vanem vend sakslaste mobilisatsiooni eest Soome pagenud. Sama teed oli läinud üks õdedest oma abikaasa ja pisipojaga. Peale Helmuti oli peres ema, kolm vanemat õde, 9aastane väikevend ja isapoolne vanaema. Helmuti arvates oli lahkumise peapõhjuseks hirm, kuid ka soodsad võimalused mängisid teatud rolli. Emale oli Soome ranna saarestik tuttav, liiatigi oli üks tütardest juba seal. 22. septembril lahkus mootori ja abipurjedega kaluripaat Pärispea sadamast, pardal 17 põgenikku. Peale Sandströmide olid paadis veel kahe naabritest vendade pered. Vanaema ainsana otsustas jääda, kuigi lahkumise lõplikkust keegi ei aimanud. Edasi laskem jutustada Helmutil endal:
,,Sõit üle Soome lahe oli põhiliselt seiklusteta, kui välja arvata paadi mootori seiskumine ja siis edasi purjetamine. Ka tuli silmad lahti hoida vaenulike sõjalaevade suhtes. Natuke tuuline ja pilves ilm siiski soodustas väikese paadi varjamist kurjade silmade eest. Ülesõidu ajal oli selgesti kuulda ja ka näha sõjategevust Tallinna piirkonnas. Järgmisel varahommikul olime Soome saarestikus, Helsingist paarkümmend kilomeetrit idas. Meile tuli vastu Soome rannakaitse mootorpaat, võttis meid sleppi ja toimetas Jollase mõisa. Jollase mõisa häärber oli siis ja oli ka olnud terve sõja kestel Eestist saabunud noorte meeste läbikäigulaager. Saabusime sinna 23. septembri hommikul kell üheksa.
Kõikide põgenike majutamiseks oli Jollas liiga väike. Veel samal päeval läks säält sõit erarongiga esiteks põhja suunas ja hiljem läände, natuke pikema peatusega Tamperes. Liiklus raudteel oli aeglane. Jaamades tegime sageli peatusi. Mitmes kohas olid Soome sõjaväe lotad perroonil ja jagasid nii kannudest kohvi kui ka kuivatatud soome leiba. 26. septembril jõudis rong Eurajokile. Sääl oli olnud sõjaväe treeninglaager barakkidega. Jäime sinna viieks päevaks. Eurajoki on Rauma sadama otseses läheduses ja 1. oktoobril laaditi meid Rauma sadamas kaubalaevale (nime ei mäleta), mis väljus sadamast järgmisel päeval ja saabus Rootsis Gävle sadamasse 3. oktoobril. Minu arvestuse kohaselt võis laeval olla mõnisada põgenikku. Öösel peatus laev Botnia lahel ja võttis pardale põgenikud veel ühest väikesest paadist. Üks esimesi toiminguid maabudes oli saunas käimine. Samal ajal kuumutati läbi ka seljas kantud riided. Gävle sadamast oli lühike bussisõit Hagaströmi, kus meie pere oli laagris kolm järgmist nädalat. Põgenikud olid paigutatud mitmesugustesse mõisahoonetesse ja ka kohalikku koolimajja. Magamiseks olid välivoodid, kusjuures nii linad kui ka tekid olid valmistatud pabermassist. Sellega kaotati vajadus voodipesu pesta. Nagu nimetatud, olime sääl laagris ainult veidi üle kolme nädala ja erilisi mälestusi sellest ajast ei ole. Vast ainult, et Rootsi Punane Rist jagas vajajaile riideesemeid.
Olen nüüd hiljem Hagaströmi asula kohta infot otsinud online ja üks huvitav kokkusattumus on, et ajal, kui olime põgenikena sääl, oli samas asulas ka teine läbikäigulaager, millest me tollal teadlikud ei olnud. Nimelt toimetati selle laagri kaudu tagasi Venemaale Nõukogude sõdureid, kes olid Saksa vangilaagritest põgenedes Rootsi sattunud. Ja nimelt sama Gävle sadama kaudu, kuhu meie olime maandunud. Mõnisada vangi pandi laevale sel ajal kui meie pere laagris oli. Sõja lõppfaasis järgmisel kevadel olevat Hagaströmi-Gävle kaudu tuhandeid endisi sõjavange, eriti neid, keda hoiti vangilaagrites Norras, saadetud tagasi punaparadiisi. Kuna nad olid juba vangilaagriga harjunud, siis jõudes tagasi Suurele Kodumaale, et vältida kohanemisraskusi, sõidutati nad kohe Siberisse, sest ka seal oli laagrites veel tühje kohti. Vast oli neid isegi rohkem, sest isake Stalin oleks lahkesti vastu võtnud ka kõik baltlased.“
26. oktoobril lahkus Sandströmide pere Hagaströmist rongiga Jonseredi tööstusalevisse 13 km Göteborgist idas. Ainsa erandina siirdus Uppsalasse majateenijaks Helmuti õde Laine. Helmut ja vend Arne pandi kohalikku algkooli. Sellest taas Helmuti enda sõnadega:
,,Mõned päevad pärast Jonseredi saabumist algas minu ja noorema venna Arne kooliskäimine Rootsis. Venna haridustee Eestis oli jäänud üsna katkendlikuks ja teda pandi teise klassi, mind seitsmeklassilises algkoolis eelviimasesse. Olin klassiruumis mõnda aega teistele õpilastele huviobjektiks ja õpetajale mõistatuseks. Me ei rääkinud ju sama keelt. Õpetaja oli siiski kannatlik ja abivalmis. Ja siis tuli ta mõttele, et saame teineteisele läheneda kolmanda keele kaudu. Nimelt oli tema huvitatud soome keelest ja küllap teadis ka sugulusest eesti ja soome keele vahel. See teooria põrkas aga kohe alguses praktiliste probleemide vastu: eesti ja soome keeled, kuigi sugulased, ei ole alati kõige paremad sõbrad. Aja jooksul kasvas aga minu rootsi keele sõnavara sel määral, et kadus vajadus Eesti-Rootsi suhetes läbi Soome käia.
“Rootsi Haridusministeeriumi nõusoleku ja toetusega avati 1945. aasta sügisel neli eesti algkooli, üks nendest Göteborgis. Sinna tuli õpilasi mitte ainult Göteborgi linnast, vaid ka lähedal asuvatest asulatest, niisiis ka Jonseredist, kust kohalik rong meid veerand tunniga linna sõidutas.”
(Helmut Sandström)
Erilisi mälupilte mul järgnevast talvest ja kevadest ei ole. Elamine alevikus oli mitmes mõttes eraldatus nii kohaliku rahva suhtes keele tõttu kui ka teadmatuses teiste eestlaste tegevusest kauguste ja informatsiooni puuduse tõttu. Eestikeelne ajakirjandus oli veel lapsekingades, muust kirjandusest rääkimata. Peamine mure inimestel oli enda elu korraldamine uutes tingimustes. Minu silmaring hakkas avarduma järgmisel sügisel. Rootsi Haridusministeeriumi nõusoleku ja toetusega avati 1945. aasta sügisel neli eesti algkooli, üks nendest Göteborgis. Sinna tuli õpilasi mitte ainult Göteborgi linnast, vaid ka lähedal asuvatest asulatest, niisiis ka Jonseredist, kust kohalik rong meid veerand tunniga linna sõidutas. Raudteejaamast lisaks kümme minutit kõmpimist ja olimegi kohal. Minu mälu järgi oli koolis umbes 60 last, jagatud seitsme klassi vahel samuti kui rootsi koolides. Nooremaid klasse õpetas pr Perem, kelle kaks poega ka koolis käisid, ja meid vanemaid August Leht, algkoolidele maateaduse õpikute kirjutaja juba Eestis ja patriootiline mulk. Ka tema kaksiktütred Maia ja Juta olid koolis, minust paar klassi allpool.“
Suure muutuse Helmuti ellu tõi samal sügisel Julius Ridal, kes külastas kooli ja asutas skautrühma. Skautlusest omandatud teadmised ja loodud sõprused on rikastanud ta elu tohutult.
Keskkooli päevil võeti Helmut suviseks vaheajaks vabriku juurde tööle, esialgu jooksupoisina, hiljem juba meistri käealusena. Ta otseseks ülemuseks oli Rootsi rahvusmeeskonna jalgpallur, veendunud kommunist, kes aga suhtus temasse siiski mõistvalt ja konflikti nende vahel ei tekkinud. Kuulakem aga veelkord Helmutit ennast:
,,Aasta 1948 oli minu ja ka teiste Rootsi põgenenud eestlaste elus murranguline aeg. Juba siia saabumisest saati oldi mingisuguses ebamäärases olukorras. Kuigi põgenikke võeti kohalike poolt päris südamlikult vastu, ei oldud kindlad Rootsi sotsialistliku valitsuse suhtumises. Rootsi oli olnud sõja vältel küll erapooletu, aga siiski teatud määral saksapoolse kallakuga. Sõja lõppedes taheti suunata välispoliitika võitjate poolele ja kuna Läänemere idakallast valitses Nõukogude Liit, siis hakati tegema järeleandmisi selles suunas. Eelpool mainitud sõjavangide tagasisaatmine juba enne sõja lõppu oli üks märge sellest poliitikast. Ka konfiskeeriti kõik balti põgenike paadid ja toimetati tagasi.
“Mured süvenesid, kui aastal 1948 algas pea aastapikkune Berliini blokaad, kui Stalin sulges maapealsed ühendusteed Lääne-Berliini ja Lääne-Saksamaa vahel.”
(Helmut Sandström)
Eriti erutav oli noorte balti sõjaväelaste välja andmine aastal 1946. 139 läti ja 7 eesti poissi, kes olid sõjaväe mundris Rootsi pinnale jõudnud, tiriti vägivalda kasutades Trelleborgi sadamas Belostrovi pardale ja saadeti Nõukogude Liitu. Samal ajal levis muidugi jutte, et ka põgenikke hakatakse repatrieerima. Mured süvenesid, kui aastal 1948 algas pea aastapikkune Berliini blokaad, kui Stalin sulges maapealsed ühendusteed Lääne-Berliini ja Lääne-Saksamaa vahel. Hirm uue sõja ja tuleviku pärast põhjustas paljusid otsima võimalusi rändamiseks uude ilma.“
Juhtuski, mis juhtuma pidi. Eesti rannakülast lahkunud pere valmistus uueks lahkumiseks, mis 1950. aasta aprilli lõpul sai teoks. Enam ei küsitud: miks, lihtsalt mindi. Nädal hiljem randus laev Kanada idarannikul Halifaxi sadamas. Sealt Ottawa kaudu Torontosse, kuhu Helmut jäi peatuma üheksaks aastaks. Lõi innukalt kaasa skautluses ja rahvatantsurühmas, mängis jalgpalli ja omandas Toronto ülikoolis kõrghariduse. Ta lahkus Torontost 1959. aasta hilissuvel Ühendriikidesse, kust naasis kaaspagulasest abikaasaga. Saatuse tahtel sai nende elukohaks taas Halifax, kus nad rajasid ühise kodu ja soetasid eestikeelse ja –meelse pere.
********
Armas lugeja! Oled teretulnud jagama oma või oma perekonna põgenemise ja uue elu sisseseadmise lugu. Palun saada oma lugu: eetalitus@eestielu.ca või Eesti Elu, 3 Madison Ave, Toronto, ON M5R 2S2.
