Jäänuks Kembi pere venelaste voli alla…
…. polnuks neil pikka pidu. Sest sellised eriliselt töökad, edukad ja nupukad nagu oli Pärnu Raeküla kalur Jakob Kembi, kustutas vene võim 1944. aasta sügisel Eestisse naastes üsna kiiresti. Hea veel, kui normide, maksude, vara ära võtmise ja kolhoosi sundimisega, aga tõenäolisemalt hoopis üheotsapiletiga Siberisse. Või lõppenuks perepea elutee kusagil Kirovi vanglas.
Jakob Kembi kohta võib öelda „legend“. Mees, kel haridust vaid seitse klassi Raeküla külakoolist, hakkas juba poisikesena kala püüdma ja oli oma päevade lõpuni Kanadas Vancouveris ikka ning alati tegudega ajast kaugel ees. Nii lõi ta noorena Pärnus koos omakülameestega artelli Viking, mis tõi Eestisse kuus esimest kallist kakuampüünist. Need püüdsid hästi, aga aeg läks Eestis järjest hapumaks.
Vaid päev peale Jakob ja Siina Kembi pulma 1939. aasta 12. novembril läks Jaku, nagu omad teda kutsusid, merele ja tuli tagasi vankritäie lõhega. Paraku sõitsid just samal päeval baaside lepinguga Eestisse lastud Vene väeosad läbi Pärnu Saaremaale ja tumestasid noorte abielu- ja kalaõnne. Kakuamiga püüdnud pärnakaid hakkas uus võim kutsuma kulakute artelliks, määrates normiks 60 tonni kala iga kastmõrra pealt. Norm tuli täita, täideti ja kala jäi omalegi. Näiteks päeval, mil sakslased Poolale sõja kuulutasid, tuldi merelt 21 tonni räimega. Abilisi Vene võim Kembi artellil võtta ei lubanud, nii pidid kalurinaisedki merel mehe eest väljas olema.
Mõlemad Eesti vallutanud riigid vajasid küll noori mehi sõdima, aga ka süüa ja seepärast sai Jakob Kembi esimesel venelaste, samuti sakslaste ajal kala edasi püüda. Kui aga Vene väed taas Pärnule lähenema hakkasid, oli esimest okupatsiooni ja küüditamist mäletanuil otsus selge – minema!
Siina Kembi on meenutanud: „Sõitsime öösel väikeste lastega Pärnust Kihnu ja sealt Rootsi poole minema hakates oli meie paadis 30, slepis olnud paadis veel kaheksa inimest. Meid oli kolm naist, igaühel kaks merehaiget last süles. Ent mu torme ja meresõitu tundev mees oli ettenägelikult väiksesse räimetünni puhtad riided pakkinud, nii sain enne Rootsis maale astumist enda ja laste täisoksendatud väljanägemist värskendada.“
Jakob Kembi kiire paadiga tehti Rootsist veel tosinkond Eestist põgenikke toonud reisi. Kembi enda pere majutati Rootsis esmalt põgenikelaagritesse, aga läbi elu ettevõtlik Jaku leidis koos kahe sõbraga seal saare, mille omanik soostus neile kalapüügivett rentima, tasudes saaretalu põllul rügades. Noota kudus Kembi pere kastitäiest kodunt kaasa võetud puuvillasest lõngast terve talve, aga juba esimene loomus andis kala ja raha.
Kala saare vetes oli, meeste isu hakkas käima suurema tüki järele. Jaku Kembi ehitas koos viie Pärnu Raekülast põgenenud kaluriga Rootsi kuninga loal Lilla Rätö saarel paadi ja Rootsi esimese kakuampüünise. Kalapüük läks hästi, eestlaste kommuun saarel toimis suurepäraselt, kumu neist levis ja peagi pakuti Kembi seltskonnale rendile naabersaart Stora Rätöt. Kuhu kutsuti appi veel eestlastest kalureid, kus ehitati paate ja prooviti rannapüügi kõrval õnne ka välismeres.
Kõik läks hästi, ent ühest küljest piinas kalurirahvast koduigatsus, teisest küljest aga oht, et rootslased võivad põgenikud Nõukogude Venemaale välja anda ja siis on nad just selles situatsioonis, mille eest 1944. aasta septembris pagesid.
Ning ettevõtlikud eestlased ostsid 1948. aastal Rootsis Västervikis vana puust miinitraaleri plaaniga sellel üle Atlandi Kanadasse Halifaxi seilata. Laeval, millele anti nimeks „Pärnu“ polnud esialgu mootorit, ka sisu tuli kapitaalselt ümber ehitada, et 154 taas põgenema sunnitut koidesse nagu mesilaskärge ära mahutada. Rääkimata sellest, et „Pärnul“ polnud Kanadas maabumisluba ega kellelgi reisijatest Kanada viisat. Ent rahvas tegutses otsustavalt – öeldi üles oma Rootsi korterid ja töökohad, pakiti kokku varanatuke ja 1949. aasta juulis asuti minekule. Nähti jäämägesid, tunti hirmu tormides, heideti laadungi kergendamiseks kohvreid üle parda, aga Halifaxi jõuti ning läbi raskuste saadi ka luba Kanadasse jääda.
Jakob Kembi perele ei tähendanud see ühe eluetapi rahulikku lõppu. Perepeana läks ta Halifaxist kaugemale kalapüügivõimalusi otsima, abikaasa Siina jäi koos tütarde Marje ja Kärtuga neid üle ookeani toonud laeva hoidma. See polnud lihtne ülesanne, aga Siina oli ettevõtlikkuses oma mehe vääriline.
„Võtsin poest võlgu jahu, võid ja pärmi, küpsetasin laevaahjus saiu ja saatsin tütred neid müüma. Kui Jaku tööotsinguilt naases, oli meil rohkem raha kui temal,“ meenutas Siina Kembi.
Kalur Jakob Kembi töötas olude sunnil Halifaxis ukse- ja aknatööstuses, sai sealt koju kaasa puukilde, millest laevas riidepuid tehti ja lisaraha teeniti. Ent loomulikult ihkas elukutseline kalur püügivetele minekut ja nii arvas ta koos Pärnu rannast pärit sõpradega õige olevat lahjade kalavetega Halifaxist hoopis läänerannikule Vancouverisse kolida – seal ootavat rikkad lõheveed!
Paraku ootas eestlasi Vancouveris ees tõsine pettumus. Jakob Kembit oli valesti informeeritud – British Columbias tohtisid kala püüda üksnes Kanada kodakondsed, kodakondsust tuli aga oodata minimaalselt viis aastat.
Ent Jaku, üks paremaid näiteid eestlase elujõust, polnuks tema ise, kui hätta jäänuks. Esmalt töötas ta laevadokis, Siina samal ajal pesumajas, aga siis hakkas pere õhtuti kodus tööriistakaste tegema. Nende järele tekkis koguni nõudlus, aga Jaku Kembi mõtted käisid kaugelt suuremalt ja kõrgemalt kui tööriistakastid.
Koos naiseõe Veeda Vesikuga hakkas lapsest saati paadimeistri kõrval kirvest ja saagi peos hoidnud Jakob Kembi Põhja-Vancouveris maju ehitama. Esimesed olid ühepereelamud, järgnesid üürimajad ja lõpuks koguni kõrghooned. Kembi ettevõtlikkus jõudis selleni, et 1970. aastal ehitas ta, seitsmeklassilise külakooli haridusega Pärnu rannakalur, 23-korruselise 162 korteriga üürimaja, Vancouveri ühe esimese kõrghoone! Nimeks sai sel, veel praegugi seisval „Viking“ nagu Kembi esimesel artellil Pärnus.
Jaku edu saladuseks olid talupojalik ausus ja usaldus, rõõmus meel ja huumor. Ta võttis tööle hulga eestlasi, aidates paljusid algusaastate raskustes kaasmaalasi. Kui Vancouveri eestlased omale seltsikodu otsisid, oli otsustamise juures taas Jakob Kembi, kelle abiga osteti Vancouveri esinduslikule tänavale krunt. Kembi abiga sai omale suure seltsimaja ka Eesti Seltsile kuulunud Mäeotsa talu.
Kallis kodurannas Pärnu Riia-poolses servas Raekülas sai Jakob Kembi pärast põgenemist käia vaid korra, kui tuldi 1993. aastal suurema suguvõsaga ja oldi Eestis pikemalt. Jaku olla siis demonstreerinud oma fenomenaalset mälu, jalutades mööda Raeküla ja rääkides täpselt, mis siin oli ja kes siin oli. See rand, kuhu ta 49 aastat tagasi räimelastidega saabus, ja mille ta venelaste hirmus oma peret hoides maha pidi jätma, oli talle väga kallis – Jaku nuianud sel kodumaa-käigul ikka Siinat, et läheme Raeküla randa jalgu leotama, mõjub hästi nii tervisele kui hingele.
Kembi kohtus sel ainsal Eestis käimisel ka Pärnu kaluritega ja vestis nendega pikki jutte. Kui tuli aruteluks, milliste võtetega võrke parandada, kuulanud Jaku tükk aega ja öelnud siis – laske ma näitan. Ning lasi näppudel nii väledalt käia nagu pool sajandit varemgi.
Vancouveri lähedale ehitas Jakob Kembi suure talu, kuhu tõi Eestist abikaasa Siina vanemad ning kus vahepeal elas suure perena koguni neli Kembi põlvkonda. Vana kalur ütles, et tal pole suuremat rõõmu, kui näha seitset lapselast enda ümber kilkamas. Kembi talus peeti lastelaste harimiseks mitmesuguseid loomi ja linde, loomulikult oli eesti talus ka saun, mis jäi Eesti spordiajalukku. Nimelt loobus malesuurmeister Paul Keres Vancouveri turniiri võidumehena lõpubanketist ja läks hoopis Pärnu aegadest tuttava Kembi talu sauna. Kahjuks jäi nii see turniir kui saunaskäik Keresele viimaseks, sest ta suri koduteel Helsingis.
Jakob Kembi on hea näide ürgandekast, ettevõtlikust ja visast eestlasest. Juhtugu mis juhtub, sellised tõusevad ikka püsti ja kohe on neil pea uusi häid ideid täis. Aga jäänuks ta perega 1944 sügisel Eestisse…
Jakob Kembi ja tema pere põgenemisest ning uuel kodumaal jalgele tõusmisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ esimeses köites „Kõnnin või merre“.
*******
Armas lugeja! Oled teretulnud jagama oma või oma perekonna põgenemise ja uue elu sisseseadmise lugu. Palun saada oma lugu: eetalitus@eestielu.ca või Eesti Elu, 3 Madison Ave, Toronto, ON M5R 2S2.