„Usk jumalasse on mind hoidnud nii sõjas kui 1960. aasta hirmsas autoavariis. Põrkasin kokku purjutajate autoga, neli inimest sai kohe surma ja mindki viidi surnukuuri. Aga enne kui uks kinni klõpsas, tundus ühele toojatest asi kahtlane ja mind viidi uuesti tohtrite manu. Kõigevägevam ei lasknud mul veel minna ja kinkis pikalt aega perega koos olla.“
Leonhard Praks oli 101-aastane, kui Austraalias Canberras mulle oma eluteed meenutas. Kümmekond aastat noorem abikaasa Lainegi, kellega ta 1941. aasta viimasel päeval Sangaste kirikus paari pandi, oli siis veel ta kõrval. Leol oli natuke raskusi istumise ja tõusmisega ning Lainel kuulmisega, aga kahe peale olid nad vanust arvestades vägagi krapsakad. Koos otsisid nad välja koguni neli Inglise kuninganna Elisabeth II allkirjaga auaadressi – Leonhardi 100-aastaseks, nende abielu 50-, 60- ja 70-aastaseks saamise puhul.
Leonhard, kel oli õnn elada koguni üle 107 aasta, saada veel mitu kuninganna aukirja ja kanda maailma ühe vanema eesti mehe tiitlit, demonstreeris toona 2012. aastal, kui tal külas käisin, ka oma huumorit.
„Usun jumalasse, aga püüan ka ise tubli olla. Ei joo, ei suitseta, ei vaata võõraid naisi ja nii jääbki,“ lubas Praks ja silitas kaasa Laine kätt.
1911. aastal Tartumaal Arula vallas Lutsu talus sündinud Leonhard oli Tartu õhtugümnaasiumis hilisema legendaarse sõjamehe kolonel Harald Riipalu koolivend. Kokku puutusid nad hiljem Eesti leegioniski, kus Riipalu Praksi rühmaülemaks määras.
Eesti kaitseväele järgnes Leol Tallinnas sõjakool, kus president Konstantin Päts ülendas Praksi leitnandiks. Vanahärra oli veel 101-senagi uhke au üle olla Eesti Vabariigi ohvitser. Seejärel sai Leonhard Praks 1933. aastal Tallinnas kõrgemast politseikoolist konstaabli pagunid. Järvamaal ja Sangastes korda taganud noormees jõudis karjääriga Tartu kriminaalpolitseisse. Ja siis tulid 1940. aastal Eestisse punased.
On vaid kuul või vangilaager. Aga juhtus midagi ootamatut. Selgus, et Leonhard oli olnud miilitsaülema vennaga Sangastes koos konstaabel ja endast hea mulje jätnud.
„Minna polnud kuhugi. Kolleegid politseist nopiti ära – kes sai aastaid, kes kuuli, kes kadus Venemaa vangilaagritesse. Mina pugesin metsatööliste sekka, tegin vaikselt tööd ja hoidsin suu kinni. Aga keegi ikka tundis ära ja kaebas.“
Praks sai käsu ilmuda Paide miilitsaülem Säretoki juurde. Läkski, teades, et häid variante ootamas pole. On vaid kuul või vangilaager. Aga juhtus midagi ootamatut. Selgus, et Leonhard oli olnud miilitsaülema vennaga Sangastes koos konstaabel ja endast hea mulje jätnud. Ülem pidas pika venekeelse telefonikõne ja pani Praksi vangikongi asemel hoopis maksukogujaks. Selles ametis jõudis ta sakslased ära oodata ja läks siis võitlusse Eesti punastest vabastamise eest.
Suurtes lahingutes oli Praks 1943. aastal Neveli all Pihkvast 240 km lõunas Valgevene piiri lähedal.
„Kõige ohtlikum oli võitlus Valgevene partisanidega. Selge see, et kohalikud meid vihkasid, seepärast oli palju lahinguid ja palju meie poisse langes. Korra olime meiegi ühes majas ümber piiratud ega näinud muud pääsu, kui lahinguga välja murda. Õnnestus, aga hetk hiljem, kui sealt kadunud olime, lasid partisanid maja kõige täiega õhku.“
Tagasi Eesti pinnale sai Leonhard Praks 1944. aastal, mil võitles Narva all ja sai kaelast raskelt haavata. Paranenuna taganes ta koos Eesti leegioni tagavarapataljoniga Saksamaale Danzigisse ja sestpeale ta enam kodumaale jalga ei tõstnudki.
„Olin küll 1978. aastal Rootsis, aga kodule lähemale minna ei julgenud. KGB oli siis veel Eestis, kartsin, et võtavad kinni ja viivad Siberisse. Ettevaatlik julgeoleku küünte suhtes olin hilisemaski elus. Eks muidugi tahtnuks hirmsasti sünnimaad näha, aga siis, kui Eesti jälle vabaks sai, olin ma reisimiseks juba liiga vana.“
Eestis ei käinud ka Leonhardi kaasa Laine, samuti nende Eestis sündinud tütar Ivi ja Saksamaal põgenikelaagris sündinud poeg Rein.
Saksamaale jõudsid Praksid 1944 sügisel sõja viimastes ohtlikes keeristes eri radu pidi.
„Leo oli veel kusagil sõjaväljal ja ma ei teadnud, kas teda üldse näen. Põgenikelaevas Gotenhafenisse tulnuna oli mul beebi Ivi, kes tahtis süüa. Otsisin siis Saksamaal varemetest ja tänavatest talle süüa,“ meenutas Laine.
„Mind pandi, kui sakslastel veel mingi kord kehtis, Danzigis ohvitseride õppekursustele õppejõuks, aga peagi läks lahti sõjalõpu paanika ja siis mõtles igaüks vaid oma naha päästmisele,“ rääkis Leonhard Praks. „Infot polnud, teadsime vaid ilmakaari ja seda, et venelased tulevad idast.“
“… Nagu Saksamaal, polnud siingi alguses kerge, sest uustulnukad põlisaustraallastele eriti ei meeldinud. Ja kliima oli meile väga harjumatu, eriti suvekuumus.“
(Leonhard Praks)
Praks jäi põgenedes neli korda venelaste kätte, aga alati aitas teda jumal ja lisaks oli tal ka õnne ning ikka õnnestus tal pääseda. Kord oli valvur hooletu, kord, ja see oli Tšehhis, kus oldi Saksa vormis meeste vastu eriti julmad, sai Leonhard suurest vangikolonnist putku panna. Lõpuks õnnestus tal siiski Saksamaal Ameerika tsooni jõuda ja peregi üles leida.
Saksamaal tuli Praksi perel vaeva näha nii põgenikelaagris kui edasise elu korraldamisel. Saksamaale jääda ei tahetud ja ega kurnatud Saksamaagi Ameerika abiga lõpmatult põgenikke aidata suutnud. Nii ootasid Laine, Leonhard, Ivi ja Rein väljarändamisvõimalust, kuni see neile 1949. aastal Austraaliasse avanes.
„Saabusime Austraaliasse kahe väikese lapse ja tühja kohvriga, ise täiesti pennitud, 1949. aasta 23. aprillil,“ mäletas Leonhard. „Asusime elama Canberrasse, kuhu oleme jäänudki. Nagu Saksamaal, polnud siingi alguses kerge, sest uustulnukad põlisaustraallastele eriti ei meeldinud. Ja kliima oli meile väga harjumatu, eriti suvekuumus.“
Leo sai tööd föderaalvalitsuse juures ja oli kogu töömehe elu kartograaf. Laine töötas Austraalia pealinna Canberra trükikojas ja tegi muuseas koguni välispasse. Olid neilgi sisedokumentide ja välisreiside tarvis eraldi paberite ajad.
„Elu oli vaja järjele saada ja seepärast rügasime mõlemad esialgu kõvasti. Mina tegin palju ületunde ja tulin tihti töölt alles õhtul kell kümme. Elu oli siis teistsugune kui praegu, ei meie saanud lapsi kooli ja mujale vedada, nad pidid paljuski ise hakkama saama ja saidki. Aga kerge polnud neilgi, sest kui vanad austraallased uusi ei sallinud, siis ega koolis olukord teistmoodi olnud,“ meenutas Laine.
Usk käis Leonhard Praksiga kaasas kogu ta pika elu. Austraaliasse jõudnuna asutas anglikaani kirikusse kuulunud mees, kes oli ka vabamüürlane, Canberras oma usu eesti koguduse. Läinud sajandi viiekümnendatel ja edasigi oli Austraalia kõigis suuremates keskustes palju eestlastest sõjapõgenikke ning parimatel aegadel oli koguduses, mille esimees Leonhard Praks kümme aastat oli, koguni üle saja liikme. Aga ajad muutusid, vanad eestlased lahkusid teispoolsusesse ja noored lendasid nii Austraalias kui üle ilma laiali. 2012. aastaks oli Praksi asutatud kogudus küll veel alles, aga kahanenud kümnekonnale liikmele.
Meie toonase külaskäigu lõpuks toonitas Leonhard Praks, et tahtnuks küll väga veel kodumaad näha, aga oli kõigevägevamale tänulik, et see tema elu niigi turvaliselt sadamasse oli juhtinud.
„Kõike head Eestile ja eestlastele,“ lehvitasid Leonhard ja Laine lahkujatele oma kodu ukselt. „Et teil enam kunagi sõda kogeda ja põgeneda ei tuleks.“
Leonhard Praksi sõjateest ja elust uuel kodumaal Austraalias kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ esimeses köites „Kõnnin või merre“.
