Suurpõgenemine 80. Minna ei tahtnud, jääda ei saanud…
Tänavu sügisel sai 80 aastat eestlaste suurpõgenemisest isamaalt. Põgeneti Vene vägede ja juba kord kogetud nõukogude võimu õuduste eest, isamaalt lahkus augustis-septembris teadmata tulevikku kuni 70 000 Eestimaa inimest. 1944 suurpõgenemine on kurb tähtpäev, mida peab teadma ja mäletama iga eestlane ükskõik kus maailmas. Seda enam, et taas ähvardab Eestit ja eestlasi idast suur oht.
1935. aastal osales toona vaid 11-aastane Egbert Runge oma esimeses noorkotkaste laagris Tallinnas Pirital. 70 aastat hiljem, 2005ndal autasustati teda Kanadas kuuenda eestlasena (esimene oli Konstantin Päts, seitsmes ja viimane veel praegugi alles olev Enn Kiilaspea) skautide kõrgeima tunnustuse Hõbe Hundi teenetemärgiga. Nende kahe sündmuse vahele mahtus Egberti elus sündmusi, millest annaks lausa teleseriaali vändata.
„1940. aastal lõpus, kui venelased olid juba Eestis, lõime Rakvere kaubanduskooli semudega poisikeste isamaalise salaseltsi. Tegime omale Eesti vapiga taskuplokid ja jäime muidugi vahele. Aga ilmselt direktor, kel endalgi oli pahandusi, päästis meid, igatahes käis ta koolist otse üle tänava NKVD-s uurija jutul,“ rääkis Runge kümmekond aastat tagasi. „Imesid sündis, näiteks lasti meil Rakveres 1941. aasta 14. juunil ehk lausa küüditamispäeval leeris käia. Venelased uurisid, miks on noored nii pidulikud, me ütlesime, et leerid, nad ei saanud sellest midagi aru ja käskisid vaid kirikus sees olla, mitte end väljas näidata. Koduteel nägin jaama kõrvalteel punaseid loomavaguneid, inimesed sees. Tahtsin lähemalt vaadata, aga vene sõdur pani täägi ette ja üks vanem mees soovitas mul kaduda.“
Päev, mis muutis igaveseks Egbert Runge elu, oli 1942. aasta sügisel, kui gümnaasiumi lõpuklassi Rakveres külastas juba politseipataljonis rindel olnud koolivend. Koos viie klassikaaslasega leidis Egbert, et neilgi tuleb kodumaad kaitstes venelaste vastu sõtta minna. Kõik viis tulid sõjast eluga tagasi.
„Need, kes Eesti eest Saksa mundri ja relva võtsid, olid ausad mehed. Teist võimalust polnud. Selgitan sageli Kanada sõjaveteranidele, miks ja kuidas natsiarmeesse sattusime.“
Egbert Runge üks esimesi lahinguid oli Ukrainas Izjumi (muide, sama linn, mille venelased 80 aastat hiljem, 2022. aastal ukrainlastelt vallutasid ja seal tsiviilelanike kallal metsikusi tegid) all, ja seal sai ta pihta.
Vabatahtlikud, tuhat eesti poissi, viidi esmalt Poola Debicasse lühikesele ja ebapiisavale väljaõppele ning seejärel sai neist eestlaste kuulus Narva pataljon. Tuhandele mehele toodi mitu korda kodumaalt lisa, aga lahingud võtsid oma ja 1944. aastal jõudis pataljonist tagasi Eestisse vaid 250 meest, Runge nende seas.
Egbert Runge üks esimesi lahinguid oli Ukrainas Izjumi (muide, sama linn, mille venelased 80 aastat hiljem, 2022. aastal ukrainlastelt vallutasid ja seal tsiviilelanike kallal metsikusi tegid) all, ja seal sai ta pihta.
„Olin sidemees, kelle ülesanne oli telefoniliinid käigus hoida ja kirjalikke teateid edasi toimetada ning jäin snaipri kuuli ette. Aga vedas, väga vedas – kuul jooksis eest rindkeresse, läks selgroost sentimeetri kauguselt mööda ja tuli seljast välja.“
Laatsarettide järel saadeti Runge Tšehhi sakslaste vallutatud alale ohvitseride kooli. Sõda oli juba otsustatud, ent seal anti poistele ikka saksa kombe kohaselt täiega vatti. Kuni ühel õppusel Runge juhitud grupp kiivrid nurka viskas ja ütles, et mõttetu, enam kaasa ei tee. Õhus oli karm sõjakohus, aga õnneks visati poisid vaid sõjakoolist välja ja saadeti Neuhammerisse Eesti üksuse juurde. Topelt läks õnneks, sest paljud sõjakooli jäänud eesti poisid jäid hiljem tšehhi partisanide kätte ning kaotasid elu.
Egbert Runge nägi, kuidas sakslaste rinne lootusetult koost pudenes, ja tule alla enam ei kippunud. Tal õnnestus jõuda Taani Odense tagavarapataljoni ja lennuväe abiteenistuse eesti poiste juurde, kust üritati teda veel lennuväepoiste juhina rindele saata, aga siis jäädi Mecklenburgi juures ameeriklastele vangi ning sõda saigi läbi.
„1945. aasta suvel olime vangidena Saksamaal suures Uklei laagris, kus 16-17aastastele lennuväepoistele nii süüa kui tegevust otsisime ja neid laagrikoolis õpetasime. Sügiseks ja talveks viidi meid Belgiasse, kus lootsime tööle saada, aga pandi ikka traataia taha, ja seal oli laagriülemaks inglasest skautmaster. Tuletasin oma oskusi meelde ja nii mu pikk skauditöö seal algas,“ meenutas Egbert Runge.
Tagasi Saksamaal, maandus Runge Inglise tsooni Flensburgi DP-laagris. Lähedal oli lätlaste laager, põgenikke igat masti, sealhulgas vanu laevakapteneidki ja nii asutati inglaste toel Flensburgis Balti merekool. Egbert õppis seal kaks aastat ja sõitis seejärel neli aastat merd.
Need Eesti omanike laevad, mis olid esimese Vene okupatsiooni ajal NSVL vetest väljas, kuulutasid venelased küll omadeks, aga paljude laevade peremehed ja meeskonnad ei kavatsenudki vööre Venemaa poole keerata. Inglased võtsid eestlaste ja teiste baltlaste alused lahkesti oma kaubalaevastikku.
„Mina alustasin vanal 4000-brutoregistertonnisel järvelaeval „Torn“, kus eestlastest kapten ja tüürimees võtsid karilesõidu ja remondi järel Flensburgi merekoolist meeskonda 30 eestlasest madrust. Vedasime palju kaupa Inglismaa, Rootsi ja Norra vahel, korra nägime Vene allveelaeva ja olime Eestist vaid 75 kilomeetri kaugusel. Aafrikast tõime laevatäie maapähklit, Ameerikasse Bostonisse viisime kivisütt ja tõime sealt Inglismaale kaevanduste toetamiseks propse.
Ning uskuge või mitte, aga meil kõigil oli taskus Eesti pass, ja see maksis kõigis sadamates. Ma olen seda sisse- ja väljasõidutempleid täis dokumenti tänini säilitanud!“
Egbert Runge leidis endale eestlannast kaasa Inglismaalt. Ene Nellis oli koos sõjaväelaatsaretiga kodumaalt lahkunud 1944. aasta suve lõpul, tegutsenud Saksamaa DP-laagris tervisekontrollija ja gaidijuhina ning võtnud vastu haiglaõe töö udusel Albionil. Abielluti ja rännati ühe tuttava kellassepa kutsel, et just ja ainult Egbert on mees, keda ta Kanadas appi vajab, 1952. aastal Torontosse. Kuhu jäädigi, ja seda otsust ei kahetsenud kumbki.
Egbert Runge töötas Torontos 25 aastat Kanada suure ehitusmaterjale tootva firma Canadian Gypsum Co arveosakonna juhatajana ja oli silmapaistev skaudijuht, aga tugeva jälje jättis endast maha ka Ene Runge. Temast sai eestluse ja eesti etnograafia hoidja välismaal. Ta asutas Torontos eesti etnograafia ringi, aitas samasuguseid seltse asutada Austraalias ja Rootsis, tema eestvõttel loodi Ontario kuningliku muuseumi tekstiiliosakonna eesti sektsioon. Ene Runge lõi torontolaste sidemed Eesti Rahva Muuseumiga, kuhu viis või saatis palju etnograafilisi esemeid ja mille sõprade seltsi asutaja- ja auliige ta oli.
„Ene selgitas Kanada muuseumides, et eesti rahvakunsti ei tohi ühes vene tavaariga eksponeerida. Kuni Eestil polnud jälle oma riiki, tuli tal teinekord peaaegu küüned ja hambad appi võtta, et seletada – Eesti pole Venemaa osa!“
Skautlust nimetas Egbert Runge, kes oli Torontos aktiivselt tegev paljudes ühiskondlikes ametites (Eesti Abistamiskomitee Kanadas, Eesti Liit Kanadas, Toronto Eesti Ühispank, Eesti Sihtkapital, EELK Konsistoorium jne) oma teiseks elukutseks.
Tema oli ka üheks neist ettevõtlikest ja visadest eestlastest, kes ehitasid Torontost 220 kilomeetri kaugusele maalilisse Muskoka metsa praktiliselt oma kätega Kotkajärve gaidi- ja skaudilaagri, mille juht Runge viis aastat oli.
Kanadasse jõudes liitus Saksamaa ja Belgia sõjavangilaagreis poisse rea peal hoidnud Runge kohe Toronto Eesti Skaudisõprade Seltsiga ja juhtis viis aastat Eesti Skautmalevat. Tema oli ka üheks neist ettevõtlikest ja visadest eestlastest, kes ehitasid Torontost 220 kilomeetri kaugusele maalilisse Muskoka metsa praktiliselt oma kätega Kotkajärve gaidi- ja skaudilaagri, mille juht Runge viis aastat oli.
„Eesti noorte kasvatamine ja juhtimine on minu elutöö tähtsaim osa. Olen uhke, et meil on kodumaast kaugel kasvanud väärikad ja haritud eestlased, kes räägivad juba kolmandat põlve eesti keelt ja laulavad eesti laule.“
Eestis käis Egbert Runge pärast seda, kui ta sõja lõpus saksa mundrit kandes kodumaalt lahkus, esimest korda 1992. aastal. Nõukogude ajal ei tahtnud ja võib-olla poleks lastudki.
„Paar korda sõitsin Soome, et seal vennaga kohtuda, aga teda ei lastud raudse eesriide tagant välja ja nii surigi ta enne, kui jälle nägime. Oma isa, kellelt sain isamaalisuse alged ja kes viis mu esimesse noorkotkaste laagrisse, nägin viimati 1944. aastal, kui Eestist lahkusin. Isa arreteeriti 1945. aastal ja saadeti Siberi surmalaagrisse. Tal oli küll õnn kümne aasta järel elusalt koju naasta, aga rahvavaenlase templiga endisel riigiettevõtete tippjuhil osutus võimatuks tööd leida. Lõpuks võttis üks sugulane ta ahjude ehitamisel telliseid ette kandma ja tänulik tuli olla sellegi eest.“
Viimati käis Egbert Runge Eestis 2004. aastal, mil Elvas oli Narva pataljoni võitlejate kokkutulek. Siis lasti käest kätte käima uhke mälestusmõõk ja oli Rungelgi au seda katsudes relvavendade ühisväge tunnetada.
Egbert Runge isamaalt lahkumisest ning uuel kodumaal jalgele tõusmisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ kuuendas köites „Raskete valikute sügis“.
•••
Armas lugeja! Oled teretulnud jagama oma või oma perekonna põgenemise ja uue elu sisseseadmise lugu. Palun saada oma lugu: eetalitus@eestielu.ca või Eesti Elu, 3 Madison Ave, Toronto, ON M5R 2S2.
