Suurpõgenemine 80. Minna ei tahtnud, jääda ei saanud
Sel sügisel möödus 81 aastat eestlaste suurest põgenemisest isamaalt. Põgeneti Vene vägede ja juba kord kogetud nõukogude võimu õuduste eest ning isamaalt lahkus augustis-septembris teadmata tulevikku kuni 70 000 Eestimaa inimest. 1944. aasta suurpõgenemine on kurb tähtpäev, mida peab teadma ja mäletama iga eestlane ükskõik kus maailmas. Seda enam, et Ukraina pinnal käib juba neljandat aastat Venemaa algatatud sõda ja taas ähvardab Eestit ning eestlasi idast suur oht.
Kümmekond aastat tagasi oli nende ridade autoril au külastada Toronto Eesti Kodu hubases korteris toona 91-aastast Viktor Libet ja ta 85-aastast kaasat Elnat. Vitaalsed rahvuskaaslased meenutasid heldimusega isamaad, kuid ei leidnud põhjust nuriseda ka Kanadas veedetava vanaduspõlve üle.
„Hästi on läinud,“ nentis vaikse olekuga Viktor. „Et mul sõjas oli õnne enam-vähem terveks jääda, et venelaste eest Rootsi pageda sain, et seal Elnat kohtasin, et meil nüüd tütred ja nende tütred südant rõõmustavad. Hinge soojendab, et kodumaast kaugelgi kaasmaalaste seltsis laulda saame ja vanas eas igavust ei tunne.“
Elna ja Viktor olid põgenikuteedel, eluraskustes ja rõõmudes nii kokku kasvanud, et lahkusidki peaaegu koos – 96-aastane Viktor 2018. aasta 8. detsembril, ta 90-ne kaasa Elna vaid kaks päeva hiljem. Nagu see iidne legend luigepaarist – hukkub üks, ei näe ka teine enam elul mõtet.
Virumaalt pärit Elna esimene perenimi oli Viikholm, eestistamise käigus sai sellest tõlkena Lahesaare. Ta oli 15-aastane, kui 1944. aasta sõjatalvel Eestis kool kinni pandi ja ta läks Soome isa juurde, kes seal juba aasta sõjaväeautodele sütt põletas.
„Oktoobris, kui Eesti venelastel juba võetud, hakkasid Soome eestlased pelgama, et meid võidakse venelastele välja anda. Isa ostis 11 inimest mahutanud mootorpaadi, millega üle tormise Botnia lahe Umeasse sõitsime. Järgnes viis kuud Rootsi põgenikelaagrit ja edasi kolimine Göteborgi, kus sain lapsehoidjana tööd.“
Viktoriga kohtus Elna 1949. aastal Göteborgis eesti põgenike laulukooris ja nii nad ühte jäid, lauldes 70 aastat hiljem koos Toronto sega- ja kirikukooris, Viktor veel meeskooris ja ansamblis Relvavennad, lauluõpetust saanud Elna astus teinekord üles solistinagi.
Kui Elna otseseid sõjakoledusi nägema ei pidanud, siis Viktori kohta seda öelda ei saa. Kõigest hirmsast ei paindunud ta keel minu külaskäigul rääkimagi, aga ka jutuks olnu paneb mõtlema – millistest raskustest pidi tema põlvkond läbi tulema ja milline õnn oli neil, kes siis ellu jäid.
Põltsamaa külje alt pärit kaitseliitlane Viktor Libe oli 18, kui venelased 1940 Eestis esimest korda võimu võtsid.
„Püssi viisin käsu peale ära, aga oma uut jalgratast ja isetehtud kõrvaklappide ning pika antenniga raadiot ei andnud, kuigi kästi. Vene sõjaväekomisjoni arvele võtmiseks siiski läksin. Alandav oli, kõik pidid alasti laua eest läbi käima, lasti kummardada ja vaadati tagumikkugi. Ja kui siis päris sõjaväekutse sain, oli selge – metsa tuleb minna!“
Kurb mälestus oli Viktoril sellestki, kuidas ta 1941. aasta 14. juunil ehk küüditamise päeval nägi veoautot, mille kastis tädi viie- ja naabritalus elanud sugulase kolmeliikmeline pere.
Umbusi rabas oli metsavendi, keda kohalikud talud meelsasti toitsid ja kes jõudsid kuu hiljem tulnud Saksa eelväed ära oodata, oma paarsada. Viktor läks kohe Põltsamaa Omakaitsesse, ajas mööda metsi venelasi taga ja valvas Põltsamaa lossi hoovil ligemale paari tuhandet sõjavangi. Pahandusi polevat nendega olnud, pigem olid vankad õnnelikud, et enam sõdima ei pea.
Järgmiseks andis Viktor Libe allkirja aastasele teenistuslepingule Wehrmachti mundris. See aasta venis muidugi sõja lõpuni. Eesti meeste kompanii saadeti esmalt Narva ja Kingissepa taha Volossovosse, kus esialgu valvati õliladu ja raudteed, seejärel jahiti metsades partisane.
„Ööd veetsime vene, aga ka ingerlaste ja eestlaste külades, kus ringi liikus vaid vanaätte, poisikesi ja igas vanuses naisi. Kõik mehed olid Vene armeesse mobiliseeritud, eesti ja ingeri mehed juba varem arreteeritud. Partisane me ei kohanud, aga arvan, et neil oli kohalike kaudu meie liikumisest kõik teada. Lihtsalt relvakontakti ei soovitud. Ent olime ikkagi sõjapiirkonnas, mõistsime ühe küla väravas, kus tuul kolme poodut kõigutas.“
1942. aasta aprillis saadeti Soodeni pataljon appi Volhovi kotti likvideerima. Vene kindral Vlassov oli tulnud 50 000 mehega üle Volhovi jõe ja üritanud Läänemereni jõuda, ent sakslased lõikasid neilt taganemistee ja võtsid vlassovlased kotti. Venelaste vastupanu mahasurumiseks käisid verised lahingud ning lõpuks võttis Soodeni pataljongi mõnel päeval kuni 3000 vangi.
„Me tegime vene taredes ööbimiste järel esimest tutvust vene täidega, millest saime lahti alles puhkusel paari kõva sauna järel. Ühe vene kuulipildujapesa likvideerimisel sain haavata, selg oli granaadikilde täis. Enamiku noppis sanitar koos jopest ihusse läinud vatiga välja, aga nelja suuremat tükki, mida oli ohtlik opereerida, kannan endaga surmani.
Üks vastuseta küsimus vaevab mind Volhovi koti ajast igavesti. Liikusime ahelikus läbi rabametsa, kui äkki seisid minu ees kaks pikka Vene ohvitseri – kindral ja adjutant. Käskisin vene keeles käed tõsta, adjutant tõstis, kindral mitte. Võtsime neilt püstolid ära, üks meie omadest konvoeeris nad taha sakslaste juurde, mina aga vaevan tänaseni pead – äkki võtsin ma vangi kindral Vlassovi?“
See juhtus 1942. aasta aprilli lõpus. Pidevad võitlused peamiselt Ingerimaal koos lühikeste puhkustega kodumaal, mil Viktor Libel õnnestus koduseid viljapeksul aidata ja oma küla noortega pidugi pidada, kestsid läbi 1942. ja 1943. aasta. 1944. aasta veebruariksoli seis sõjas sakslaste kahjuks pööranud ja Viktor Eestimaa pinnal isamaad kaitsmas.
„Olime Krivasoos ja kuulsime venelaste poolt öösiti kisa ning kolinat. Soomega oli ju vaherahu tehtud, vabaks jäänud mehi ja kahureid veeti Narva alla. Ning ühel varahommikul hakkas kirjeldamatu mürin, kui venelased üle Narva jõe vist tuhandest suurtükist tuld andsid. Lasid kaitseliini puruks, tulid üle jõe ja meie hakkasime taganema Sinimägede poole.“
See tapatalgu, mis on veriseim Eesti pinnal peetud lahing, kus löödi rivist välja kuni 200 000 Vene sõdurit, kus langes 20 000 Saksa sõdurit, nende seas 2500 eestlast, ja mis andis ajaloolaste hinnangul kuni 100 000 eestlasele lisaaega läände pageda, jäi Viktor Libel põhjusel, et tema rügement viidi rinde lappimiseks Tartumaale, siiski kogemata. Ent kerge polnud sealgi, surm oli Viktoril, keda autasustati vapruse eest mõõkadega teeneteristiga, korduvalt väga lähedal.
“Kätte jõudis 1944. aasta jõulunädal, laagri kokk läks oma pere juurde, tegemata meile midagi ja ka jätmata eriti midagi hamba alla panemiseks. Nii olime jõuluõhtul tühja kõhuga. Läksime siis lähimasse alevisse, jalutasime peatänaval, vaatasime valgustatud akendesse ja arutasime pilli lööva kõhu laulu saatel, mida seal toas tehakse ja mida süüakse.”
(Viktor Libe)
Ülekaalukate Vene jõudude eest taganedes otsustas Viktor koos paari sõjakaaslasega, et Saksamaale nad selles segaduses ei lähe, proovivad ikka Rootsi. Võtsid rügemendiülema džiibi, panid püstolkuulipildujad valmis, et kui ükskõik kes takistama peaks, ja kihutasid ööpimeduses Tallinna. Kus õnnestuski laevaga Rootsi põgeneda.
„Kuus nädalat olin eesti põgenike laagris Kristinebergis, siis saadeti Örebrosse metsatööle. Kätte jõudis 1944. aasta jõulunädal, laagri kokk läks oma pere juurde, tegemata meile midagi ja ka jätmata eriti midagi hamba alla panemiseks. Nii olime jõuluõhtul tühja kõhuga. Läksime siis lähimasse alevisse, jalutasime peatänaval, vaatasime valgustatud akendesse ja arutasime pilli lööva kõhu laulu saatel, mida seal toas tehakse ja mida süüakse.
Lõpuks tuli ühel meist mõte visata viisakus nurka, astuda sisse ja öelda, et oleme eesti põgenikud, kel kõhud tühjad. Koputasimegi esimese maja uksele. See oli kirikuõpetaja kodu ja muidugi olid neil külalised, aga meid kutsuti lauda, anti peentest tassidest kohvi ja pakuti kooki. Õpetajaproua ehmus väga, kui sõjast tulnud noored mehed viie minutiga kogu koogi nahka panid ja juurde küsisid. Aga ta kutsus teenija, kes viis meid kööki ja seal kostitati meid õhtusöögi ülejääkidega.“
1953. aastaks oli Viktoril pere loodud, esimene tütargi sündinud ja Kanadasse sai ta pere kvoodi alusel viisa saanuna sõita suure aurikuga „Gripsholm“. Kogu ülejäänud elu ehk siis suurema osa oma aastatest elasid Libed Torontos. Viktor kui Rootsis instituudi lõpetanu sai tööd ehitusinsenerina, kelle osalise järelvalve all ehitati Toronto City Hall, Simpson Tower, Ontario ülikoolihooneid ja muid kõrgehitisi. Abikaasa Elna töötas Torontos 30 aastat pangas, oli Toronto Virulaste Koondise asutaja ja esimees, näitles Toronto eesti teatris ja oli Kanada virulaste ajakirja Viru Kiri toimetaja. Ning muidugi laulsid nad Viktoriga, kus iganes vaid võimalus. Sest sellest lauluarmastusest ju nende armastuski sündis.
Elna ja Viktor Libe Eestist põgenemisest ning ühisest elust Torontos kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ neljandas köites „Viimase laevaga vabadusse“.
