1944 suurpõgenemine on kurb tähtpäev, mida peab teadma ja mäletama iga eestlane ükskõik kus maailmas. Seda enam, et taas ähvardab Eestit ja eestlasi idast suur oht.
1944. aasta septembris valitsesid Läänemerel tõsised tormid ja nii neis kui Vene lennukite pardarelvade tules läks põhja palju Eestist põgenenuid. Kui palju ja täpselt kes, ei teata seniajani, lihtsalt inimesed ja paadid jäid kadunuks, aga hinnanguliselt kaotas Eesti ja Rootsi vahel elu kuni 6000 eestlast.
Paul Reinsool vedas ja tema jõudis Rootsi, vaatamata sellele, et see, mille ta 16-aastasena koos nelja teise Saaremaa noorukiga ette võttis, oli hulljulge avantüür. Nimelt pole eriti teada, et veel keegi oleks lausa sõudepaadiga Rootsi pagenud.
„Käisin Kuressaare tööstuskoolis, kui sakslased mind 1944. aasta suvel lennuväe abiteenistusse kutsusid. See möte ei sobinud mulle üldse,“ rääkis Reinsoo ikka saare aktsendiga kümmekond aastat tagasi Toronto Eesti Kodus. „Näppasin kodunt purjeks voodilina, kirjutasin vanema öe raamatu vahel olnud järjehoidjale, et nüüd läheme ja oligi kogu hüvastijätt. Kui venelased hiljem vanematelt uurisid, et kuhu poiss jäi, vastati, et äi me tiia, kuhu saksa abiteenistuse eest putkas. Nüüd olen Eestis ikka mitu korda käinud, aga kahjuks pole mul Saaremaal enam ühtegi sugulast ootamas. Ometi tahaks veel kordki isamaad näha.“
Seejärel tõsteti varastatud läikivvalge sõudepaat pinnale ja määriti lõkkesöe ning angerjarasvaga merekarva, et poleks nii Vene lennukitele kui Saksa piirivalvekaatritele hästi nähtav.
Neid, kes nad Saaremaa rannast 1944. aasta augusti alguses ühe lukustatud sõudepaadi lahti kangutasid, oli neli poissi ja üks tüdruk. Kõigepealt sõideti ühele laiule, kus paat, mida keegi näha ei tohtinud, kive täislaotuna merepõhja uputati ja oodati sajust ilma, mille varjus oleks ohutum Rootsi poole sõuda. Seejärel tõsteti varastatud läikivvalge sõudepaat pinnale ja määriti lõkkesöe ning angerjarasvaga merekarva, et poleks nii Vene lennukitele kui Saksa piirivalvekaatritele hästi nähtav.
Suurt tormi neil päevil õnneks ei tulnud, aga pidevalt sõudjat vahetades kestis minek Saaremaalt Gotlandile siiski kolm ööpäeva. Voodilinast polnud purjena kasu, sest tuul oli vastu, ka mürsukesta põhja tehtud kompass läks rikki, ometi Rootsi rannavalvelaeva nägemisulatusse nad jõudsid ja maale viidi.
Rootsi põgenikelaagri ja vastuvõtja määratud metsatöö järel oli Paul Reinsool kolme aasta järel ees järgmine põgenemine – tingitud paljusid põgenikke häirinud kuuldustest, et rootslased hakkavad eestlasi ja teisi baltlasi NSV Liidu nõudmisel välja andma.
Vana 14-jalane mootorpurjekas „Edith“ tõsteti üles Göteborgi lähedalt Göta kanali põhjast ning eestlased asusid vrakki suure mere kõlblikuks kõpitsema. Reinsoo mäletab, et raudkaaredki pandi ookeanitorme kartes tugevduseks keresse.
Viikingireisiks kutsutu algas 1947. aasta 2. juulil Göteborgist. „Edithi“ kapteniks oli nõus hakkama Heltermaa sadamakapteni Jakob Tõsise Tallinna merekooli paberitega poeg Ludwig, kahtlase tulevikuga teekonna võttis sel laevukesel ette 24 inimest, kellest üks vaid kahe ja poole aastane. Välja sõideti kalapaadina, sest „Edithi“ kaptenil oli küll luba pöörata ükskõik millisesse Rootsi sadamasse, ent mitte üle ookeani Ameerikasse. Nii askeldas laevukese tekil Rootsi vetes paar „kalameest“, ülejäänud istusid vagusi laeva põhjas.
Kui lõpuks laevanina suure mere peale keerati, kestis rõõm vaid kuus tundi, sest ühtäkki jäi „Edithi“ ühe silindriga kuumpeamootor seisma. Tuul oli vastu, purjest polnud abi, laine tõusis ja laev triivis karile. Lõpuks õnnestus vigane mootor siiski käivitada ja karilt pääseda.
„Kuus päeva parandasime Tyrös laeva ja ootasime mootorile varuosi. Iga reisija sai lõunaks tüki turska ja kolm keedukartulit, aga see oli vaid nii-öelda eelroog sellele, kui ookeanil nädalate kaupa vaid hernesuppi sõime ja üksteisele pühalikult lubasime seda enam iial mitte suhu võtta,“ mäletas Reinsoo.
Hollandi randa vaatas „Edithi“ seltskond eemalt, aga Belgiasse Oostendesse ja ühte Inglismaa sadamasse mindi vee- ja toiduvarude täiendamiseks sisse. Kohtuti ka eesti põgenikega Lõuna-Aafrikasse suunduva laevaga „Ann-Mari“ ja Eesti kaubaaurikuga „Anna“, mis tõi Londonist igale viikinglaevnikule Uue Testamendi.
„Viikingiteks kutsuti meid seepärast, et sõitsime Ameerikasse Kolumbuse ja vanade viikingite marsruudil. Ookeanil on kohti, kus tuult üldse pole, soodsate passaatide toe saamiseks tuleb esmalt alla Madeira kanti jõuda ja siis Atlandile keerata,“ selgitas Paul Reinsoo.
Kardetud Biskaia oli „Edithile“ ootamatult sõbralikum kui Põhjameri, aga mölluks läks enne Madeirat. Torm oli selline, et paljud reisijad nägid end juba põhja minemas. Ja nagu sellest veel vähe olnuks, plahvatas midagi mootoris.
Seda veel nii kavalalt, et masin ja jalg eraldi, ja saadi 25 pudelit Madeira veini! Tolli hirmus lasti vein sadamas põhja, pärast õngitseti välja. Suur asi polevat olnud, mäletas Paul, aga juua kannatas.
Hirm ja rõõm käivad käsikäes. Madeirale siiski jõuti, ja vaatamata sellele, et vormiliselt justkui NSV Liidu kodanikke maale ei lastud, tehti laeva ümber ringlevate kauplejatega äri. Müüdi maha pluuse-särke ja jalaga õmblusmasin. Seda veel nii kavalalt, et masin ja jalg eraldi, ja saadi 25 pudelit Madeira veini! Tolli hirmus lasti vein sadamas põhja, pärast õngitseti välja. Suur asi polevat olnud, mäletas Paul, aga juua kannatas.
Esialgu võeti sihiks Miami, aga „Tuulest viidud“ romaan andis mõtte seilata hoopis Savannah’sse. Ookeanil loksus „Edith“ terve kuu. Menüü oli esialgu selline, et hommikuks kakao, lõunaks konserv makaronidega ja kompott, aga peagi sai sahver tühjemaks ja algas hernesupiaeg. Joogivee norm oli viinapudelitäis päevas. Vaheldust pakkusid ühe paari pulma-aastapäev, mille puhul naispere koogikese välja nõidus, kaardimäng ja kellegi idee priimusel koorekomme keeta.
Oli ka üks suur üllatus. Mitu nädalat vaid merd näinute silmapiirile ja siis pähklikoort uudistama tulnud suurest kaubalaevast küsiti Eesti lippu nähes ruuporiga puhtas eesti keeles – kuhu lähete ja kas abi on vaja?
Küsija oli Rootsi mootorlaeva „Scania“ tüürimees Ludvig Wahtras, kes väljendas hiljem „Edithi“ reisijate kohta uurides suurt heameelt, et viikingilaev kaheksa tundi enne jubedat orkaani ikka kaldale jõudis. Wahtras arvas, et orkaani poleks see laev üle elanud.
Ameerika jõudis järjest lähemale, juba nähti ka esimest maakuulutajat pääsukest, aga tõusis ka torm, milles vana laev reisijaile hirmu nahka ajades oigas, kiunus ja krägises. Ent siis, ja see oli 1947. aasta 15. septembril, mil mehed ajaviiteks pisikesi krabisid püüdsid, karjatas keegi: „Maa!“ Ja sai, nagu kokku lepitud, esimese Ameerikat silmanuna autasuks pudeli viina. Mis käis ringi ja vallandas rahva keelepaelad.
„Alates Rootsist kestis reis 73 päeva,“ mäletas Reinsoo. „Ja nüüd jäime ühes jõesopis ankrusse ning ei saanud džunglihäälte tõttu magada. Sadamas pärisid ameti- ja lehemehed, et mida saabunuil kõige rohkem vaja oleks. Kartuleid, kõlas nagu ühest suust. Toodigi, suuri nagu kaalikaid, lisaks närimiskummi ja šokolaadi ning meie väiksele reisijale mänguasju.“
Aga reeglid on reeglid – „Edithi“ viisadeta rahvas saadeti juba saabumisele järgnenud päeval vanglasaar Ellis Islandile, rahvasuus Pisarate saarele. Reis sinna ja elu Ellis Islandil oli Reinsoo mäletamist mööda kuude kaupa merel loksunuile lausa luksuslik, aga ometi polnud nad vabal maal vabad, sest akende ees olid trellid ja vanglast välja ei saanud. Viikingite laev koos reisijate raamatute ja osa kraamiga jäi Savannah’ sadamasse ja uppus seal hooletusse jäetuna juba kümne päeva pärast.
Ameerika eestlased üritasid küll „Edithiga“ saabunuile käendajaid leida, et rahvuskaaslased saaksid ametlikult USA-sse jääda, paraku tulutult.
Ellis Islandilt aitas eestlased välja luteri kirik, kes muretses kõigile 23 edithlasele immigratsioonipaberid Kanadasse Kitcheneri. Peagi kolis suur osa reisiseltskonnast sealt edasi Torontosse, kus juba palju eestlasi ees.
„Mina olin alguses torupanija abiline, seejärel maaler. Esiti lihttööline, hiljem töödejuhataja. Meie firma varustus oli nii täiuslik, et viimistlesime vaid suuri objekte nagu vabrikud ja pilvelõhkujad. Pensionile mineku eel töötasin tosin aastat Ontario provintsi koolivalitsuse juures,“ rääkis Paul Reinsoo oma tööteest.
Reinsoo arvutas välja, et kokku põgenes ta ligi 15 000 kilomeetrit: kõigepealt sõudepaadis Saaremaalt Gotlandile, siis 11 000 kilomeetrit laevasõitu Göteborgist Ameerikasse Savannah’sse, sealt 1350 km rongiga New Yorki, 900 km New Yorgist Kanadasse Kitcheneri ja sealt sadakond kilomeetrit Torontosse, kuhu ta paikseks jäi.
Paul Reinsoo põgenemisest ning elust Kanadas kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ teises köites „Põlevat Eestit jättes“.
*****
Armas lugeja! Oled teretulnud jagama oma või oma perekonna põgenemise ja uue elu sisseseadmise lugu. Palun saada oma lugu: eetalitus@eestielu.ca või Eesti Elu, 3 Madison Ave, Toronto, ON M5R 2S2.
