Nii seiklusliku ja tänini saladustega varjutatud elukäiguga eestlasi, nagu oli 1904.a Narvas sündinud ja 1983.a Austraalias Brisbane’is surnud Verner Hans Puurand, ei ole kindlasti palju. Aga ta oli õige eesti mees, kes vääris mälestusmärki ja Eestis meenutabki Tamsalu vallas Naisteväljal allveelaeva Kalev komandöri ta kodutalu korstnajala varemest kerkiv allveelaeva komandosild. Kui admiral Pitka oli Eesti mereväe looja, siis Verner Hans Puurand allveelaevastiku isa.
Esmalt telegrammstiilis: Verner Hans Puurand võitles vabatahtliku koolipoisina Vabadussõjas, osales sõjakooli kadetina Tallinnas 1924. aasta 1. detsembri punase mässukatse mahasurumises, oli Inglismaal Eesti kahe esimese allveelaeva ehitamise juures ja siis meie eeposekangelase nime Kalev kandva laeva komandör. Sõjajärgsel Saksamaal aitas Hans Verner Puurand sõjavangist välja Eesti sõdurpoisse, kümme viimast eluaaastat oli ta Austraalias Eesti eksiilvalitsuse minister.
„Isa maeti Brisbane’is Eesti lipuga kaetuna, orel mängis Eesti hümni. Kaasa panime talle Eesti mulda, mida ta 1944. aastal Eestist lahkudes karbikesse korjas,“ rääkis legendaarse allveelaevniku praegugi Brisbane’is elav poeg Hans Verner Puurand. „Mäletan sedagi, kui allveelaevad Kalev ja Lembit Inglismaalt Portsmouthist Tallinna tulid. Ootasime emaga rahvamassis isa, mina olin väikse poisina madruserüüs ja pidin kellelegi raske lillekimbu andma.“
Lembit on praegu Tallinnas meremuuseumi ekspositsioonis, Kalev, mille kaptenisillal Puurand seisis, jäi 1941. aastal jäljetult kadunuks. Võimalik, et sõitis Jumindas miinile.
Esimese nõukogude okupatsiooni ajal rekvireerisid venelased Eesti allveelaevad ja kui algas sõda Venemaa ja Saksamaa vahel, õpetas Puurand Kroonlinnas vene allveelaevnikke. Kusjuures valitses oht, et kui teadmised, kuidas Kalevil ja Lembitul toimetada, edasi antud, võidi NKVD korraldusel laevade eestlastest meeskonnad kõrvaldada.
Õige pea algasid sakslaste õhurünnakud ja kord, kui just sadamas laevadele torpeedosid laeti, oli suur oht koos laevade ja sadamaga õhku lennata. Puurand tahtis Lembitu ja Kalevi sadamast välja viia ning sukelduda, ent julgeolekumees keelas põgenemist kartes selle ära. Verner Hans lasi julgeolekumehe maha ja viis laevad ikkagi ohu eest vee alla. Tagasi Kroonlinnas kartis ta tribunali ja hukkamist, aga miskipärast admiral halastas, võttis vaid laeva käest ja saatis Tallinna. Kus Puurand põgenes ja ootas metsas ning Naisteväljal kodutalu puuriita ehitatud peidikus rinde ülemineku ära.
Sakslased suhtusid esmalt Puuranda umbusklikult, ikkagi Vene mereväe kapten. Uuriti ja puuriti, ilmselt päästis ta juba teise vaenupoole sõjakohtust, kus tollal pikki jutte ei peetud, see, et Puurand valdas infot Soome lahe miiniväljade kohta, kuhu sakslased ajasid Vene laevu. Aga Puuranna õnn oli seegi, et neil polnud teavet selle kohta nagu värvatuks Verner Hans Puurand 1940-1941 NKVD agendiks nimega Javin! Päästis just agendiks olemine Puuranna Kroonlinnas tribunalist? Kas mingi koostöö Puurannal NKVD-ga oli, ei tea samuti keegi, aga mingid paberid kusagil siiski eksisteerisid, sest 1955. aastal kirjutas nõukogude vastuluure Ameerika luure agendi (!) Verner Hans Puuranna kohta, et 1940. aastal värvatud NKVD agent Javin elab Austraalias ja tema Eesti NSV-s elavaid õde ja venda töödeldakse, et agendiga sidet taastada.
Seejärel sai viit võõrkeelt valdavast Verner Hans Puurannast, kes alles hiljuti NSV Liidu mereväeohvitseri vormi kandis ja 1941. aasta juuniküüditamise ajal oma Tallinna korteri ette püssidega madrused valvesse kamandas, mitmeks aastaks Leetses Saksa luurekooli ülem. Järjekordne uskumatu lugu.
1941. aastal sakslased Puuranda siiski uskusid ja ta osales alguses niinimetatud suvesõjas, aidates punastest vabastada Pärnut, Tallinna, Paldiskit, Aegnat, Hiiu- ja Saaremaad. Seejärel sai viit võõrkeelt valdavast Verner Hans Puurannast, kes alles hiljuti NSV Liidu mereväeohvitseri vormi kandis ja 1941. aasta juuniküüditamise ajal oma Tallinna korteri ette püssidega madrused valvesse kamandas, mitmeks aastaks Leetses Saksa luurekooli ülem. Järjekordne uskumatu lugu.
Eestist põgenes Puuranna pere 1944. aasta septembris viiekesi Inglismaalt ostetud kaheukselise Morrise autoga, järel treiler kraamiga. Danzigis jättis Verner Hans pere paariks nädalaks ühte tallu ja ise kadus.
„Isal oli Saksa salaluurajana ülesanne panna paika Cellariuse grupp. Kahjuks läks info sellest grupist kohe Londonisse ja kui ameeriklased hiljem isa kinni võtsid, siis teadsid nad täpselt, kes Verner Hans Puurand on ja mida on ta teinud. Sedagi, et töötas enesele teadmata Inglise luurele,“ rääkis legendaarse allveelaevniku ja luuraja poeg, isaga võrreldes vastupidi pööratud eesnimedega Hans Verner Austraalias enam kui 60 aastat hiljem. „Olid ikka ajad! Kui Austraaliasse jõudsime, uuriti isa minevikku jälle põhjalikult ja tehti talle hämmastav ettepanek – kui lähed kaheks aastaks Venemaale luurajaks, saad hiljem Austraalia allveelaeva komandöriks. Sellest surmasõidust isa muidugi keeldus. Aga minevik segas teda Austraaliaski, sest kapteni või tüürimehe ameti asemel sai ta seal vaid madruseks. Üritas radistiks õppida, aga tal ei lastud mittekodakondsena eksamit teha. Taheti hoopis kommunistina riigist välja saata. Lõpuks jõudis isa siiski üsna edukaks ehitusettevõtjaks.“
Verner Hans Puurand oli sõjas ja sõjajärgseil aastail Euroopas alati kõrgemal tasandil tegutseja. Eesti sõjalaevnik, Vene mereväekapten, Saksa luurekooli ülem, Saksa luuraja, enesele teadmata Briti ja USA luuraja… kuidas ta oskas, kuidas julges, kuidas ta kõigest paksust ja vedelast puutumatult läbi tuli, on lausa uskumatu.
Saksamaal jäid Puurannad Ameerika tsooni. Perepea oli kord naise-lastega, siis jälle pikemat aega mingeid enamikus salajasteks jäänud asju ajamas. Puurand tõi sõjavangilaagritest välja palju eestlasi, lätlasi ja leedulasi, selgitades ameeriklastele, kuidas baltlased SS-i sattusid. Teda aitasid selles töös hea inglise keel ja Eesti Vabariigi järjepidevust rõhutav Eesti mereväeohvitseri munder. Kui sõjamöllus oli juhtumeid, mil eikusagilt ilmus džiip paraadmundris Puurannaga, kes ühe käeviipega kriise lahendas ja oma poisse päästis, siis rahuajal oli samuti.
Puurand teadis, mida vangist lahti saanud eesti poistega teha. Koos UNRA kapteni Moxleyga lõi ta neist Nürnbergis sõjaväepoele väikese valveüksuse, millest hiljem kasvas välja eestlaste töö- ja lõpuks tuhandemeheline vahikompanii.
Verner Hans Puurand ise oli Saksamaal USA armee peakorteri juures Baltimaade rahvaste sideohvitser, kandes majori paguneid ja suutes aidata ka Eesti ohvitseride peresid. Poja sõnul tahtsid ameeriklased, et ülivõimekas Puurand nende armee tegevteenistusse läheks ja nende üksusi treeniks. Aga koos perega Geislingeni DP-laagri viiekesi ühes toas elanud Puurand otsustas hoopis Austraaliasse välja rännata.
„Teel tegi see kaks ja pool kuud immigrantidega Austraalia poole seilanud vana Saksa aurulaev „Derna“, kus kogu aeg spagette söödi, pikema peatuse Colombos. Seal sadamas oli üks Rootsi laev, mille kapten isa ära tundis ja kutsus – tule Rootsi, saad kaptenina merd sõita! Saksamaal olid verfluchte Ausländere, Austraalias saavad kaptenitest madrused, Rootsis on sinu paberite ja kogemustega mehele kõik mered lahti! Aga isa küsis – tore oleks, aga kuhu ma pere jätan?“ mäletab toona teismeline, nüüd üle 90-ne poeg Hans Verner.
Austraalias Puuranna pere seiklused lõppesid, Melbourne’is maabudes ja Austraalia lippu nähes tundsid nad, et nüüd on lõpuks kaitstud, tulgu millised tahes veel katsumused.
Milliseks oleks kujunenud selle erakordsete võimetega mehe ja tema pere saatus, polnuks seda juhatanud sõda?
Verner Hans Puuranna ja ta pere Eestist lahkumisest, seiklustest sõdivas Euroopas ning uuel kodumaal Austraalias oma elu sättimisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ kolmandas köites „Läksime vaid korraks“.
