Aastal 1994 oli korraldatud suurpõgenemise näitus koos sündmustega. Esimene organiseerimise koosolek toimus juba aasta enne, 23. novembril 1993, ja komiteesse kuulusid Mai Järve, Voldemar Riimand, Endel Aruja, Asta Luik, Aksella Lokk, Aino Müllerbeck ja Laine Pant. Näituse kunstiliseks kujundajaks oli Vello Hubel.
Komitee teisel koosolekul 1. veebruaril 1994 oli aeg valida näitusele nime, ja oli sellekohaseid märkmeid päevakorra paberil, nagu „Tormine tee“ ja „Teel teadmatusse“, aga lõpuks sai näitus nimeks „Kaugel kodumaast – 50 aastat“. „Kaugel kodumaast“ oli ülevaade põgenemisest ja põgenemise põhjustest. Selle tähistamise kaudu soovis komitee esitleda ka eestlaste majanduslikku tegevust Kanadas ja panust Kanadale. Näitus toimus 16.-22. oktoobrini, ja igal päeval oli teema filmide ja esinemistega: mälestused, panus eestlusele, saavutused, muusika ja helilooming, kirjandus, kunst ja teater ning noorus.
50. aastapäeva korraldamisega seotud dokumentide hulgast leidsin ka Aino Müllerbecki kirja Toronto Star’i toimetusele 1994.a. oktoobrist. Arvasin esmalt, et see oli laiem kutse näitusele, aga lugesin edasi ja nägin, et aastal 1994 uppus Estonia parvlaev. Aino kirjutas ajalehe toimetusele, et parvlaeva uppumine pani ta mõtlema veel ühele septembrile – 50 aastat tagasi, samas veekogus. Ta kirjutas, kuidas teised Eesti paadid proovisid aastal 1944 jõuda üle vee, püüdes põgeneda pealetungiva punaarmee eest.
Nende kahe sündmuse ühendamine pani mind mõtlema oma vanaema fotoalbumitele. Olen hiljuti tema fotod digitaliseerinud ja praegu vaatan läbi tema Rootsi-aegseid fotosid. Olen huviga uurinud nimesid, mis mu vanaema oli kirjutanud albumisse. Ühel pildil oli Aino (Mäepea) Talme. Leidsin ta Eesti Mälu Instituudi põgenike andmebaasist ja nägin, et ta saabus Rootsi 11. septembril 1944. Uurisin edasi ja kahjuks leidsin, et Aino Talme ja ta õde Lii hukkusid koos Estonial 50 aastat pärast Rootsi saabumist.
Toronto Star’i toimetuse kirja lõpus oli Aino Müllerbeck märkinud, et ajalugu kordub. Näen, miks ta need kaks olukorda ühendas, eriti kui mõtlen Aino Talme loo peale. Aga on ka tähtis mõelda, kuidas ajalugu kordub üldisemalt.
Sellel sügisel tähistame 80 aasta möödumist suurpõgenemisest Eestist, ja oleme juba hakanud seda tähistama. Saame lugeda Eesti Elus isikute mälestusi, vaatasime dokumentaalfilme PostEstDocsi minifestivalil Roman Toi ja Anna Kaljase eludest ja VEMUl on nüüd ka kogumisaktsioon „Meie reliikviad“. Ootame esemeid, fotosid ja arhiivimaterjali, mis oli kaasa võetud Eestist põgenemise ajal, koos nende lugudega.
Tundub, nagu meil on arvukalt lugusid sellest ajast ja tekib pidevalt ka uusi, mida ei ole avalikult kogukonnale veel jutustatud. Iga lugu on tähtis kuulda. Ma ise kuulan ja uurin neid tähtsaid jutte edasi ja ka mõtlen nendele, kes on praegu kaugel kodumaast, kes soovivad koju minna, ja kes on okupatsiooni alla jäänud. Meie ajaloo õppimine annab meile teadmist, et see ei tohi kellelegi juhtuda, kas Eestis, Ukrainas või teistes maades väljaspool Euroopat. Peame õppima ajalugu ja ajaloost. Ja kui ajalugu kordub, saame ajaloost õppida, kuidas vastu pidada – me kõik koos peame vastu.
