Tutvus Valesaga viis mind kummalistesse, kuid ilmselgelt minu enesearengu teekonnal vajalikesse sündmustesse ja seiklustesse ning temast sai minu Õpetaja.
Meie elukohast kilomeetri kaugusel asus imeline, osaliselt musta liivaga kaetud Mermejita rand. Selle koha lähedal oli kunagi ammu meteoriit alla kukkunud, rannast poole kilomeetri kaugusel asus Mehhiko kõige lõunapoolsem tipp, Punta Cometa. See oli erilise, võimsa energiaga paik. Õhtuti kogunes seal palju inimesi päikeseloojangut vaatama, tantsima ja laulma.
Kohtusime Valesaga varahommikul rannas ja ronisime üle mustade kaljude väikesele eraldatud rannaribale. Vaatasin lainetemöllu. Valesa joonistas meie ümber liivale ringi ja palus mul silmad sulgeda. Ta seisis mu kõrval ja pani oma käed mu kuklale, rinnale ja seljale. ,,Siin ja siin on sul blokeeringud nendel pöhjustel. Sa ei julge oma suud lahti teha ja öelda, mida vaja. Sul puudub julgus enese eest seista ja see väljendub su kehas, halvas rühis ja valusas lõualiigeses.“ Tal oli öigus. Samal ajal, kui ta rääkis oma käsi minu kehal hoides, tulid alateadvusest üles ridamisi pildid, filmilõigukesed olukordadest, kus olin oma suu kramplikult kokku pigistanud, et mitte midagi öelda.
