Sellepärast imestan alati, kuidas 1. september on Eesti inimeste jaoks nii pöördeline. Heas mõttes pöördeline, kuna koolid algavad. Ja kui lapsed koolis, siis vanematelgi puhkuste aeg läbi. Leppimist uue pikema tööperioodiga värskendab ind alustada hästi, isegi teistmoodi. Seega on 1. september mõnevõrra suurema tõukejõuga kui uusaastapäev. Uus tervisespordirežiim, riietusmood, toitumislubadused, elustiilimuudatused…
Selle pöördelisuse teine külg avaldub samas instinktiivses valmisolekus ja leppimises faktiga, et tõenäoliselt pöörab ilm kehvaks ja külmaks. Ega see arusaam tule selgest taevast, vaid ikka lauspilvisusest. Ilmselt on see aastasadade vältel väljakujunenud teadmine: „pessimistika”, realism, skeptitsism, alalhoiu- ja/või allaandmisinstinkt, mis kõlab: “Trikood pole sul mõtet enam maale kaasa viia.”
Ega ma vist vii ka. Küll aga teisi SUVErõivaid. Ja mitte seepärast, et mulle sügis ei meeldi. Sügis on suurepäraselt meeleolukas aeg, aga ta saabub niigi ja teda on piisavalt pikalt. Ma ei taha veel hakata eksisteerima paksudesse karvastesse kudumitesse mässituna tubastes oludes. Ja kivimajas, enne kui radiaatorid ellu äratatakse, on see aeg vägagi reaalne. Hoian pigem kümne küünega kinni lootusest, mida kinnitas Maaleht 30. augusti esikaanel – “Ilmatargad: sügis tuleb sel aastal parem kui suvi”. See on juba lubadus! Toetun ka viimaste septembrite kogemustele, kus peale lasteaia kombetalitustega esimest päeva uutes rühmades pöörame suuna taas loodusesse, saarele ja jääme sinna kuniks isu täis saab. 2010. aastal tulime linna 20. septembril ja möödunud aastal 27ndal. Igal juhul õunamahlategu seal alles algab.
Mul on elavaid näiteid Eesti ennatlikust sügishaardest. Ja huvitaval kombel peegeldus see Eestis elavate, kuid mitte siin sündinud inimeste kirjavahetustes. 28. augustil alustas Eestis elav USA-eestlane Facebook'is (internetipõhises suhtlusvõrgustikus) jututeemat, kirjutades järgmist: “Ma tegin kastani ja apelsini-läätse püreesuppi eile, tähistamaks sügist…” Prantslane vastas seepeale imestunult: “Aga praegu on alles august, isegi Eestis!” Kolmas kommentaar oli ühelt teiselt Eestis elavalt USAs sündinud eestlaselt: “It feels like autumn.” Jutuvada alustanud USA-eestlane omakorda selgitas: “Inimesed siin tavaliselt nimetavad seda aastaaega sügiseks. Ei ole enam “suvi”. Õhtud on ikka veel soojad, aga pimedad ja see on, millele minu arust inimesed reageerivad (nagu taimed).” “Ma üritan kinni pidada pööripäevadest,” vastas seepeale Eestis elav ameeriklane. “Ei ole mõtet alustada “suve” mais vaid seetõttu, et on soe või “sügist” augustis, kuna jaheneb,” jätkas ta. Õige jutt! Mina samal põhimõttel ei saadaks iial suvisel ajal talvemaastikuga postkaarti või vastupidi. See ju ei peegelda tõde.
Tundub, et Eesti inimeste jaoks on suvi vabaduse ja vallatuse võrdkuju ning kui 1. mihklikuupäeval kooliranits selga tõmmatakse, võtavad vanemad alateadlikult ka paksemad palitud varnast. Tõsise töölepühendumise juurde sobivad ju sukkpüksid, mitte uljad paljad sääred.
Ometi pikem suvi = pikem viibimine looduses, rohkem aega külastada lubatud inimesi, ühest küljest on see nagu nooruspõlve pikendus, muinasjutu lisapeatükk, peojätk, soojuse ja muljete varumine sisemusse selleks, mis ees. Eestlased kõik ometi vajavad ja tahavad seda; nad lausa jumaldavad suve! Miks siis ollakse nõus sellest nii kiiresti loobuma? On ju ka aeg enne ja pärast tööd ja kooli, kui päike veel kütab ja tuul silitab. Võtkem eestkuju Põhja-Ameerika septembrikommetest, kus õues grillitud liha ei kao moest. Võite sealjuures tolmumantli selga tõmmata ja selle kraegi tõsta.
Tunnistan, et ka mina olen juba ostnud soome Seppälä kauplusest endale mustad eriti tihedad “termo” retuusid (tights), mis olid silmapaistvalt kassa ette laotud. Need karjusid: “Eesti naine, võta aru pähe, ära siin unista midagi. Käes on sügis, SÜGIS!” Aga kallid sõbrad, palun vaadake seinakalendrit, seal on selgelt kirjas, et sügise algus on 22. septembril kell 17.49. Kui temperatuur on 20 kraadi ringis, ei ole ometi lastel vaja jakki ega sukki. Mütsist ärme, palun, veel kõneleme. Palun! Ja pealegi ennustab Põlvamaa noor ilmatark Aleksander Lumi Lootvina külast pikka sügist: “Käod kukkusid tänavu hästi pikalt, isegi veel juuli alguses. See tähendabki, et ka sügis kestab kaua ja novembergi peaks olema pigem sügise kui talve nägu.” Hoidkem suve lippu kõrgel! Kuniks on sooja õhku ja natuke päikest, mis pesu veel ühe päevaga kuivatab…
Riina Kindlam
