Sõidad jah kellakõlinaga läbi küla, kõik panevad tähele, puhastavad prillisi ja kikitavad kõrvu. Aga jõuad kohale ja pruut ei tule tagakambrist väljagi. Isamees seletab küll, et meil õhvake kadund ja pakub pika kaelaga pudelist leidjale vaevatasu, aga vat õhvake on ümber mõteld, ei tahagi vana pulli. Kuda sa siis äbiga tagasi sõidad? Mine istu isamehega õhtani kõrtsis ja iili videvikus koju nigu varas.
No muidugi, ei pruugi ju nii ullusti minna. Ehk on just vastapidi. Pruut lausa ootab, vahib rinnuli aknal, sitsid-satsid seljas, enda ära ehtind nigu juudi jõulupuu. Nigu ust paotad, nii sulle kaela kargab. Ei lase isamehel suudki lahti teha, et mis sa enam latrad, kui meil asjad ammu klaarid. Viinapudelist rüüpab ise enne, kui äiapapa mokad märjaks saab.
Vata siis on peris kuri karjas. Kohe käib mõte läbi pea, et mispärast tal selle mehelesaamisega nisuke rutt on. Et kas keski pole teda taht ja mina olen see ainuke loll. Vai saad oopis sihukese põllu, mida iga külapoiss on künd. Äkki on mõni külvand kah, seeme juba idaneb ja sinul pole muud kui korista vili. Sihuke asi ajab mehel ihukarvad püsti. Aga kuda sa enam tagasi pöörad, kui oled uksest sees ja täkk seisab kaarikuga aida ees, kaeratorbik peas. Isamehel pole nisukest juttugi valmis, et vabandust, eksisime uksega vai valisime vale värati.
No on ju kolmas võimalus kah, et kõik läheb nigu kord ja kohus. Et piiga punastab ja puikleb moepärast natuke, aga lõpuks annab sulle äbeliku musu ja ütleb, et okei, minugi poolest. Siis elate tükk aega nigu muinasjutus ja pärast muinasjuttu tuleb arilik elu, aga see on kah ilus. Aga kui sa oma asjaga oled iljaks jäänd, siis sa seda võimalust jusku ei julge uskuda. Kõhkled veel ja lõpuks jäädki üksipäini.
Sedasi on inimesega. Aga mis sel suvel viga on, seda ma ei tea. Ta võiks ikke tulla.
Kargu Karla
