Suvine lembus ja pühakoja atmosfäär sulatasid koori ja publiku otsemaid ühiseks tervikuks. Pastor Jüri Puusaagi südamlikud tervitussõnad süvendasid seda terviklikkust veelgi. Koor algas kolme vaimuliku palaga ja libises pea märkamatult rahvuslikule pinnale. Kogu programm oli eestilik, isegi ainus šveitslasest sissetungija oli papa Jannseni abiga maarjamaiseks lihvitud. Kaks kindlakäelist daami lõid vaheldumisi takti, läänemere isandad jälgisid hoolikalt ja kuulasid sõna. Publik andis mõlemale heakskiitva hinnnagu.
Kava kulges vaheajata. Koorile andis hingetõmbeks aega solist bariton Avo Kittask. Esinema pidi tenor Stephen Bell, kes aga ootamatu takistuse tõttu ei saanud kohale ilmuda. Võime olla õnnelikud, et meil on Avo taoline mees, kes asjatundlikult täidab iga tekkinud tühiku enne kui keegi seda märgatagi jõuab. Ta laulis Charles Kipperi klaverisaatel kolm laulu eesti heliloomingust, külaliste auks lõpetades meremotiiviga.
Pärast solisti ettekannet liitus kooriga kümmekond lauluvenda Toronto Eesti Meeskoori ridadest, lisades ansamblile tüsedust ja rõhutades kokkukuuluvustunnet. Kolme esimest laulu juhatas kohalik saarlasevõsu Charles Kipper. Kulminatsiooniks oli Villem Kapi majesteetlik “Põhjarannik” Charlesiga klaveril, Alfred Prass kandmas soolopartiid. Lõpupala Juhan Aaviku “Hoia, Jumal, Eestit” kuulati hardas meeleolus püstijalu.
Toronto Saarlaste Ühingu poolt tõi tervitusi Aino Raun. Koor laulis jumalagajätuks oma moto, millega lõpevad kõik kooriharjutused. Publiku peopesad polnud aga veel korralikult villi plaksutatud, tuli anda lisapala: Gustav Ernesaksa igihaljas “Hakkame, mehed, minema”.
Ärgu selle ilusa õhtu andjad ega saajad kirjamehega pahandagu, et kriitika jäi ilmumata. Laulutervituse toojaid ei kritiseerita, neid tänatakse ja publik tegi selle töö ilusasti ära. Saarlaste laululaev on ennegi suurele maale dessante sooritanud, seekord valisid nad Suure väina asemel Atlandi ookeani ja ulatasid terekäe Ameerika mandrile. Tahaks siiski tähendada, et selle terekäe mõjuvaima ja kunstiküpseima osa moodustasid just kolm esimest vaimulikku pala, eriti meeldejääv oli Kreek/Kruusimäe seatud kirikuviis “Mu süda, ärka üles”. Teises osas kerkis mõjuvalt esile Pärt Uusbergi “Mis on inimene”. Nõustugem Doris Karevaga, et mitte ingli vari, vaid igatsus hingeühtsuse poole. See igatsus täitus. Täname, saare laulumehed! Merel talitage omatahtsi, kuid kuival maal kuulake ikka naiste sõna.
Eerik Purje
