Millist raamatut sooviti kooslugemiseks sel aastal?
Kui lapsepõlves sai kuulatud vendade Grimmide igihaljaid muinasjutte, siis peale 1972.a. said eesti lastele põnevateks raamatukangelasteks Sammalhabe, Kingpool ja Muhv. Kes ei teaks eesti lastekirjanduse klassikasse kuuluvat Eno Raua väljamõeldud mehikesi ,,Naksitrallide“ raamatutest ja hiljem ka multifilmidest (1984, 1987, 1990).
Eesti Lastekirjanduse Keskus koostöös Eesti Instituudiga saatis välja üleilmselt koolidele valitud lõigu ,,Naksitrallide“ raamatu algusest. Kuna kanada-eestlaste kooliõhtu toimub teisipäevaõhtuti virtuaalselt, siis 25. jaanuaril lugesid Toronto Eesti Täienduskooli õpilased koos oma õpetajatega videosilla vahendusel naljakaid juhtumeid naksitrallide elust.
Õpetaja Elli Kipperi 1. klassi noored lapsed tutvusid raamatutegelastest joonistatud piltidega, et aru saada, kuidas need mehikesed omale nimed said. Eesti kunstniku Edgar Valteri joonistatud naljakad kujud andsid lastele mõtteainet, kelleks neid pidada. Helena arvas, et nad on nii pisikesed nagu putukad. Adrian arvas, et nad on väikesed ja imelikud. Ramona arvas, et küllap nad ikka päkapikud on. Heiki arvas, et nad on tõelised trollid.
Lugu kohtumisest jäätiseputka juures meeldis koolinoortele. Jäätis on see, mis meelitab ja kuulates seda juttu võis isegi mõttes juba keelega maasika- või šokolaadijäätist limpsida. Eriskummaline oli aga, et Muhv kirjutas kirju iseendale, viis neid postkontorisse ja saatis neid oma nimele. Siis sõitis teise linna, et neid kirju nõudmiseni kätte saada. Nagu oleks õpetaja Elli saatnud kirjad Vancouverisse, et siis ise sinna lennata ja sealt postkontorist neid kirju enda nimele kätte saada. Lapsed Feliks ja Valev olid rõõmsad, et õpetaja Torontost tuleb neile külla. Nii see praeguse eesti koolilapse elu on virtuaalselt: ükski kaugus ei ole kaugel.
Kui õpetaja loetud lugu otsa sai, siis ootasid lapsi juba trükitud lehel olevad mehikeste pildid, et neile õiged nimed alla kirjutada. Sõnaseletuste järel tuli lastel kirjutada või joonistada, mis loos juhtus. Kuna õpilased alles õpivad kirjutamist eesti keeles, siis joonistamisega sai kiiremini oma mõtteid edasi anda.
Samal ajal ilmusid ka õpetajate Eve Järve, Heli Vanaselja, Kai Kiilaspea ja Emma Soolepa virtuaalklassides arvutiekraanidele kolme vahva selli kujud ja lood. Kummalised naksitrallid panid noori imestama ja pead vangutama. Samas aga mehikeste abivalmidus ja siirus panid lugejaid, kuulajaid kaasa tundma ja isegi naerma.
„Mul on muuseas auto. Kui teil midagi selle vastu ei ole, võiks see auto olla meile kõigile nii-ütelda liikuvaks koduks.“ /…/ „See on furgoon,“ ütles Muhv. „Seal on ruumi küllalt.“ . „Nojah,“ ohkas Sammalhabe kergendatult. „Lõppude lõpuks ütleb ju ka vanasõna, et häid lambaid mahub palju ühte lauta.“ „Ja kus see ratastega laut sul siis seisab?“ küsis Kingpool Muhvilt.
Sammalhabe, Kingpool ja Muhv tutvustasid ennast Kanada eesti koolilastele. Et ei ole ainult mikid, minnid ja pluutod maailmas olemas, vaid ka eht eesti naksitrallid vallatlemas!
Kooslugemistunnis Eda Oja
