863.000 Eesti elanikku andsid selle toetuseks oma allkirja.
Suveräänsusdeklaratsioonis kuulutati oma seaduste ülimuslikkust Moskva õigusaktide suhtes Eesti territooriumil. Samas väljendati aga soovi jääda N. Liidu koosseisu, mille eest pakuti Kremlile vastutasuks liidulepingut. Moskva lükkas selle idee kategooriliselt tagasi. Ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei juhatus oli 13. oktoobril 1988 liidulepingu kavatsuse hukka mõistnud.
Suveräänsusdeklaratsioonile valmistasid pinda 1987. a puhkenud „fosforiidisõda”, sama aasta augustis toimunud Hirvepargi miiting, 21. jaanuaril 1988 algatatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomine, loomeliitude pleenum jt sündmused, mis viitasid uue ärkamisaja saabumisele. Õhus oli tunda kevadet! Ehkki eesti kommunistid ei tahtnud N. Liidust lahkuda, oli džinn pudelist välja lastud ning rahva vabadusiha polnud enam võimalik lämmatada.
1989. a veebruaris alustasid tööd kodanike komiteed, kellel õnnestus koguda ligi 600.000 registreeritud EV kodanikku ja kodakondsuse taotlejat. Kommunistidele oli see kõik vastukarva, kuid Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu Eesti Kongress kuulutas 11. märtsil 1990 välja üleminekuperioodi põhiseadusliku riigivõimu taastamiseks. 30. märtsil 1990 kinnitas uus ülemnõukogu selle omalt poolt. 20. augustil 1991 võttis ülemnõukogu kokkuleppel Eesti Komiteega vastu otsuse taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel.
Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist on võrreldud 1917. aasta analoogilise otsusega, millega Maapäev luges end samamoodi kõrgeima võimu kandjaks Eesti alal. Nii Eesti esimese kui teise iseseisvuse saavutamine oli küll pikk, kuid edukas protsess.
Inimestele, kes nõukogude aega ei mäleta või pole kunagi okupeeritud Eesti elanud, võib suveräänsusdeklaratsiooni tekst tunduda tobedana ja ebamäärasena, kuid iga uus samm, ka kõige väiksem, andis rahvale tol ajal lootust ja julgust. Tõelist iseseisvust suveräänsusdeklaratsioon Eestile muidugi veel ei toonud, kuid selle mõju oli ootamatult suur, sest Eesti NSV eeskujul hakkasid paljud teised N. Liidu osad end samuti suveräänseks kuulutama.
Nii polnud see mitte ainult start ja esimene samm Eesti iseseisvuse taastamise teel, vaid ka punaimpeeriumi murenemise avasignaal. President Toomas Hendrik Ilves ütles suveräänsusdeklaratsiooni 25. aastapäeva puhul peetud kõnekoosolekul, et 16. novembril 1988 Toompea lossis tehtud otsus kannab sümboolset sõnumit, mis on õpetlik ka teistele riikidele ja rahvastele. Just selles on selle dokumendi ajalooline väärtus.
Elle Puusaag
