Kuigi mõned rahvusvahelised organisatsioonid tunnevad muret selle üle, et Ukrainas on pingete tõttu üha enam asunud autokraatsem kord valitsema, tuleb loota, et rahva tahe jääb peale, mida saab näha teleuudistest, kui ukrainlased Venemaa jõhkruste vastu demonstreerivad. Ning samuti, kui mõni halvustavalt ütleb, et ukrainlase ja venelase vahe on väike, slaavlased mõlemad, siis tuleb rõhutada, et nii Esimese kui Teise ilmasõja ajal püüdlesid ukrainlased organiseeritult oma vaba riigi loomise suunas, ei meeldinud neile ei tsaarivõim ega sovjeetlik riigikord.
Esmaspäeval sõlmis Kanada Ukrainaga Kiievis tahtluslepingu, mis rõhutab sõjalist koostööd ning Kanada toetust seoses eelmainitud Moskva tegudega. Kaitseminister Rob Nicholsoni sõnul näeb leping ette ühiseid sõjalisi treeningmanöövreid ning Kanada abi Ukraina sõjaväe kapatsiteedi ning võimete arendamisel. Tahtlusleping on muidugi natuke lahja mõiste – selline koostöö ei garanteeri näiteks NATOlikku riigipiiride kaitse lubadust. Teisisõnu, sõprusleping, millel piimahambad. Ent parem kui paljas vesi poliitiliselt – Moskvast on tulnud urisemist Kanada Ukrainat toetavate sammude järgselt ning eks neid või veel oodata. Juba on teatud Kanada kaupa embargo alla pandud, siit riigist kaubandusliku keelustuse järgselt paika pannes Venemaale sisseveokeelu.
Nicholson rõhutas, et Moskva on korduvalt vägivaldselt üle astunud Ukraina piiridest. Krimmi annekteerimine vaid teravaim näide, Ida-Ukrainas, kus on pikk piir Venemaaga, on Moskva korduvalt Ukraina suveräänsust ja riiklikku puutumatust eiranud.
Kaitseminster toonitas, et selliste sammudega õõnestab Moskva Ukraina demokraatlikult valitud valitsuse rahvusvaheliselt tunnustatud õigusi. Teame muidugi, et Venemaal pole demokraatlikud valimised kunagi eksisteerinud, isegi Jeltsin pääses võimule pigem tänu minevikule kui demokraatlikele soovidele kodanike poolt.
Võib nõustuda Nicholsoni väitega, et Kanada on juhtriigiks Läänes, kui on juttu Ukraina toetamisest. Pidagem meeles, et ajalooliselt, möödunud sajandil eriti, on Kanada olnud selliste aktsioonide, rahuvalvevägede rakendamisel maailma liidrite hulgas. Ka pisike Eesti on sinikiivreid saatnud rahutuste kolletesse, sõjaväeüksusi rindele rahvusvaheliste eesmärkide saavutamiseks. Ja USA Rahukorpuse pingutusi ei tohiks samuti unustada, isegi kui sõjakad ameeriklased võtavad pigem relva kätte kui oliivioksa.
Turvalisust on raske tagada ettevalmistusteta. Kaitseministeerium juhtis tähelepanu sellele, et hiljuti, augustis, annetas Kanada Ukrainale sõjaväelist varustust, mida kirjeldati kui „mitte-surmavat” (non-lethal). Näiteks meditsiinitarbeid ja -varustust ning sellist vajalikku nagu kiivrid, ballistilised silmakaitsed, kaitsevestid, telgid ja magamiskotid. Kõiki neid olevat Ukrainal vähe ja mitte praeguse sajandi standardite tasemel. Novembris saadeti Ukrainasse veel laadung sõjaseadeldisi, nende hulgas kommunikatsioonivarustust, miinide ja teiste lõhkainete ohutuks tegemise tehnikat, öösel toimivaid kaitseprille ja ehk kõige tähtsamalt, arvestades aastaajaga, talivarustust, et Nicholsoni sõnul võimaldada Ukraina kaitsevägede võimet kärmelt tõsta.
Teadagi pole paljud hetkel Stephen Harperi valitsusega rahul, arvestades peaministri ülalolevat ja vahel isegi pea autokraatset hoiakut. Ent hea on täheldada, et Kanada arvestab rahvusvahelise olukorraga, sõjaliste võimete poolest pole riik muidugi määrav tegur militaarsel tandril, kuid kindlasti põhimõtteliselt mitmeti Põhja-Ameerikas ning NATOs südametunnistusega etteastuv.
Nicholson tõi Kiievis esile just NATO Assurance Measures, (kindlaksolekut tagavad meetmed) seletamaks, miks Kanada vägedes teenivad mehed ja naised on valmis ukrainlastele abikäe ulatama. Need meetmed kaitsevad väikeriike nagu Eesti ning on hea teada, et kaalutakse nende rakendamist teiste riikide kaitseks, isegi kui nad, nagu Ukraina, pole NATO liikmed.
Tõnu Naelapea
