Koroonapandeemia tõttu 2023. aastasse lükatud noorte laulu- ja tantsupidu kujunes suursugusemaks, kui noorte peolt tavaliselt oleks olnud oodata. Pigem saame seda võrrelda üldlaulupeoga [1].
Pandeemia näitas selgelt, kuidas me inimeste ja rahvana vajame laulupidusid, kus saame laulda koos oma pühasid laule ja selle kaudu oma hinge puhastada.
Märkimisväärne oli viimase noortelaulupeo deviis ”Püha on maa”, mis pani meid loomulikult mõtlema Eestile kui meie sünnimaale ja riigile, aga väljend -püha on maa- pani mõtlema loomulikult ka tänasele lauluväljakule, kus alates aastast 1928 on toimunud meie üldlaulupeod.
Maailma suurtes religioonides on kõigil pühad ja eriti pühad paigad, kuhu üks tõsine usklik peab tingimata jõudma. Meie kui laulva rahva ‘Pühaks maaks’ on varsti juba sada aastat Tallinna lauluväljak. Siin on algusest peale olnud professionaalsete arhitektide jooniste järgi rajatud laulukaar, aga siin on olemas veel midagi, mis kaugeltki tulnuid paneb siia jõudes hoopis teistmoodi mõtlema. Just kaugelt meile tulnud saavad isegi paremini aru, et see enam kui 20 hektarit tänases Tallinnas, suhteliselt linna keskel, on tõesti eriline. Ja seda võib täie õigusega nimetada eestlaste Pühaks maaks.
Pärast Eesti Vabariigi esimest üldlaulupidu, mis toimus tänasel Kadrioru staadioni alal, algasid lauljate jaoks probleemid, mis sundisid otsima Tallinnas uut kohta, kuhu saaks välja ehitada pikemaks ajaks lauluväljaku. Valik langes Maarjamäe ja Kadrioru vahelisel alal asuvale eestlasest Tallinna linnavoliniku ning ettevõtja Johann Mürkese suvemõisale, mis pärast omaniku surma 1905.a oli tema lese kasutada. Lese surma järel pidi sellele alale rajatama Johann Mürkese põllumajanduskool vaestele eesti poistele, et neile õpetada nii põllumajandust kui ka äripidamist.
Kuna Johannes Mürkese pärijatel olid tekkinud raskused testamendi täitmisega ning sel alal kooli veel polnud, siis said laulupidude korraldajad koos põllumajandusseltsidega selle ala ühiselt rentida.
Seetõttu tekkis olukord, kus aastal 1991, kui toimus ebaseaduslikult võõrandatud varade tagastamine, polnud lauluväljaku tagastamine enam aktuaalne ning see saigi meie ühiseks omandiks.
Ajalugu käänas end nii, et kuni 1939. aastani, kui ärimehe lesk veel elas, kooli rajamiseni ei jõutud. Pärast 1939.a, kui lese surma järel vabanes testamendis enam kui kolm miljonit krooni kooli loomiseks ja ülalpidamiseks vajalikke vahendeid, tahtis ajalugu nii, et meid okupeerinud naaberriik tühistas 1940. a suvel suuremas osas eraomandi riigis ja tegi tühiseks paljud varem sõlmitud lepingud. Seetõttu tekkis olukord, kus aastal 1991, kui toimus ebaseaduslikult võõrandatud varade tagastamine, polnud lauluväljaku tagastamine enam aktuaalne ning see saigi meie ühiseks omandiks.
Ei tohiks aga unustada, et meie laulupeod toimuvad alal, mille omanikuks oli Järvamaal Vahastus Leedi talus põllutöölise (sulase) peres sündinud Johann Mürkes, kes tänu andekusele, töökusele ning ettevõtlikkusele suutis end tõsta Tallinna apteekrite Burchardite perekonna mõisa (majoraatüksuse) rentnikuks ning aastast 1898 sai temast koos eestlasest Tallinna ärimehe Karl Nikolai Mend’iga (ju ta ikka Mänd oli?) lausa mõisaomanik.
Omamoodi sümboolne oli baltisaksa ajalehtedes teade J. Mürkese matustest (5.12.1905)[2], kus kohaliku kroonika rubriigis oli Mürkese matusteteade koos teatega, et Tallinnas tähistatakse keiser Nikolai II nimepäeva nii jumalateenistusetega linna kirikutes kui Tallinna garnisoni sõjaväelaste piduliku rivistusega Aleksander Nevski katedraali ees Toompeal. Teiseks oluliseks teateks oli, et ilmselt seoses keisri nimepäevaga oli Eestimaa rüütelkond oma koosoleku just sellele päevale sättinud ning siis järgnes erinevalt eesti lehtede kuivast teatest, et lahkunud on see ja see, lühike, kuid inimese tähtsust täpselt paika panev teade, et Mürkes, olles sündinud madalast soost, oli tõusnud märkimisväärseks kinnisvaraomanikuks, alates aastast 1904 Tallinna linnavolinikuks, keda luges baltisaksa eliit üheks silmapaistvamaks ja mõjukamaks meheks eesti seltsides.
Johannes Mürkese poole sajandi pikkune elu oli kui suur seiklus
Huvitav oleks uurida, kas meie rahvakirjanik Jaan Kross on mõelnud oma eesti soost meeste edulugudest kirjutades vahel ka Johann Mürkesele. Mürkese elu väärib kindlasti raamatut ja miks mitte ka põnevat filmi. Johann Mürkes oli mees, kes kõigepealt tegi endast mehe, kel juba oli õigus oodata, et tal üldse on õigus eluloole. Läbi aegade ei ole madalast seisusest inimestel jäänud elust järele erilisi märke, millest oleks lihtne kokku panna ametlik elulugu. Akadeemik Juri Lotman kirjutas kunagi just ÕIGUSEST eluloole.
Johannes Mürkes oli alles kolme-aastane, kui Pärnus hakkas 1857.a ilmuma Perno Postimees, kus lehe toimetaja Johann Voldemar Jannsen nimetas maarahvast esimest korda eesti rahvaks. Ise ühiskonnas madalamalt tulnuna õhutas ta eesti mehi pingutama enda arendamisel ja samas kutsus üles mitte maha salgama, et ollakse eestlased. Ka siis mitte, kui juba oli kogunenud suurem rikkus või elu andnud võimaluse saada ülikoolihariduse või kõrge ameti.
Johann Mürkes oli 15aastane, kui J.V. Jannseni eestvedamisel sai teoks eestlaste I üldlaulupidu Tartus (1869). Meenutame tema puhul laulupidu, sest a 1896, kui Tallinnas toimus üldlaulupidu, leiame Johann Mürkese juba selle peo korraldajate-toetajate seast. Pole lihtne öelda, millisel hetkel otsustas möldri (tuuleveski rentniku) poeg, kes kasvas isa varase surma järel ema ja koos kolme õega väga kitsastes oludes, saada kord rikkaks meheks. Veelgi enam paneb imestama, et vaid Vahastu algkoolist saadud haridusega oskas ta olla mitte ainult ettevõtlik mees, kes suutis oma vara kasvatada, vaid kellest sai suhteliselt vara tõsine rahvuslane ning mees, kellel oli südant toetada rahvuslikke sihte.
Tema väljund ühiskondlikus elus käis läbi Tallinna Põllumeeste Seltsi, kus tõusis aastatel 1896-1900 seltsi esimeheks ja aastast 1902 oli seltsi auliige. Tänases mõistes oli J. Mürkes transpordifirma omanik (tal oli oluline roll linnas, sest ta veovoorimehed tegid töid, mis olid hädavajalikud (on viidatud sõnniku väljavedu, tundub, et sibidki olid tema teenistuses; samas oli ta põllumees, kes oma aiandi saadusi näitas uhkusega sügisestel põllumajandusnäitustel, saades viljade eest auhindugi). Etteruttavalt võib öelda, et pole imestada, et Eesti Põllumeeste Selts oli see organisatsioon, kes 1928 rentis 35 aastaks (kuni 1963. a) näitusteplatsiks just Mürkese suvemõisa krundi tema leselt. Osa sellest oli allrenditud Eesti Lauljate Liidule laulupidude pidamiseks.
Tallinna ettevõtjast avaliku elu tegelaseks
Tallinnas ühines Johannes Mürkes 1877. a asutatud rahvusliku laulu- ja mänguseltsiga ”Lootus”, mis oli koos meie kuulsaima rahvusliku seltsiga, 1865. a tegevust alustanud ”Estoniaga” kõige mõjukam, vähemalt Tallinnas.
Võib isegi öelda, et üldlaulupidude korraldamist Tallinnas seostati sel ajal eelkõige Lootuse seltsiga. Oli ju aastal 1880 just laulu- ja mänguselts Lootus olnud Eesti III üldlaulupeo (Tallinna I eesti laulupeo) korraldajaks.
1879. a sai J. Mürkesest väga olulise rahvusliku liikumise suunanäitaja Linda seltsi asutajaliige. Olles aktiivne Lootuse seltsis, oli selge et laulupidude teema oli seltsi liikmete jaoks südameasjaks. Võib isegi öelda, et üldlaulupidude korraldamist Tallinnas seostati sel ajal eelkõige Lootuse seltsiga. Oli ju aastal 1880 just laulu- ja mänguselts Lootus olnud Eesti III üldlaulupeo (Tallinna I eesti laulupeo) korraldajaks. [3]
1895. a tähistas Estonia Selts 30. sünnipäeva ja oli valmis koos Lootuse seltsiga korraldama aastal 1896 järgmise üldlaulupeo Tallinnas (VI eesti üldlaulupidu ja II Tallinna eesti laulupidu).
Pean tunnistama, et meie ajaloolased pole õppinud kirjutama Johannes Mürkese ja temaga koos elanud põlvkonna inimeste elulugusid. See 700-aastase orjapõlve paradigma valitseb ikka veel meie ajalookirjutuses. Tänaseks on küllaldaselt materjali 19. saj. II poolel paremale järjele jõudnud eestlastest ning oleks aeg üldistada andmeid, julgedes esitada küsimusi, kuidas taolised metamorfoosid olid Vene impeeriumis võimalikud. Kas oli vaid andekus või õigel ajal õiges kohas olemise oskus? Tuleks kasuks, kui saaksime oma andmeid võrrelda sama aja edasijõudnud lätlaste elulugudega. Heaks võrdluseks võiksid olla esimese põlvkonna haritlaste edasiliikumise tagamaa uurimused – kes neid toetasid, palju said aidata majanduslikult heal järjel vanemad ja palju oli abi näiteks majanduslikult edukatelt rahvuskaaslastelt.
Johannes Mürkes kuulub nende rahvusliku ärkamisaja ärimeeste sekka, kel oli rahvusliku tiivaga ühinemiseks kindlasti isiklik põhjus. Nimelt solvumine baltisaksa mõisnike (seltskonna) kitsarinnalise väikluse ja kiusamise pärast. [4]
J. Mürkes sai väga hästi aru, milline lisajõud on võimalik saada näiteks ülikooliharidusest (konkreetselt juuraharidusest) ja tuleb taas imestada, et ta hakkas varakult endale juristi koolitama. Seni pole uurijad tähelepanu pööranud, et Johannes Mürkese toetatud jurist oli meie legendaarne riigimees Jaan Poska (1866-1920).[5]
Johannes Mürkes ja Jaan Poska
Johannes Mürkese (1854-1905) ja Jaan Poska (1866-1920) vanusevahe oli vaid 12 aastat – lapsena parajalt pikk, aga täiskasvanutena sama põlvkonna mehed. Mõlema elu kujunes häbematult lühikeseks – Mürkese puhul 51 aastat, 5 kuud ja 14 päeva; Jaan Poska jäi igavesti 54-aastaseks.[6]
Millal toimus Johannes Mürkese ja Jaan Poska esimene kohtumine, seda me kahjuks ei tea. Kuid selle koostöö märke võiks otsida näiteks Jaan Poska salongi materjalidest, sest enne, kui eestlased said ajaloolise poliitilise võidu Tallinna linnavolikogu valimistel 1904, oli juba tihe koostöö nii Konstantin Pätsi kui Jaan Poska ning nende mõttekaaslastega.
On viiteid, et Johannes Mürkes toetas Jaan Poskat juba ta õpingute ajal Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Tallinna tulles sai Poskast Johannes Mürkese juriidiline nõustaja ja advokaat. Sellel ajal oli Mürkes olnud juba mõned aastad (al. 1886) kuulsa Tallinna apteekrite Burchardite perekonna majoraatüksuse rentnik. Johannes Mürkes võttis selle maatüki, 40 tiinu, rendile veidi teistsuguse mõttega, kui senised maaomanikud selle maatüki rendile andsid.[7] Mürkes nägi maatükis investeeringuna perspektiivi ning ta pani rentnikuks oleku ajal sellesse maatükki palju jõudu ja raha.
Johannes Mürkesel oli oskus ja võimalused seda maad tõeliselt väärtustada. Ta lasi esiteks tasandada Vene-Türgi sõjast jäänud kaevikute ja patareiaugud. Samuti hakkas ta maad hästi väetama, mis väidetavalt tõstsid saaki kuni kolm korda. Kirjanduses on mainitud, et selle krundi omandamisel olid Mürkesel ka emotsionaalsed põhjused, miks ta oli valmis maksma suhteliselt kõrget renti ja hiljem hämmastas paljusid maa hind, millega maa lõpuks kuulsalt Tallinna apteekriperelt eestlaste kätte läks[8].
Esimeseks emotsionaalseks põhjuseks oli ikkagi see – et Mürkes sai selle krundi omanikuna olla Vene keisri naabriks. 1939. a kirjutati ka, et Mürkes oli uskunud legendi, et tema suvemõisa krundil oli toimunud muinasajal eestlaste jaoks oluline lahing ja ta lugenud seda nii oluliseks, et ei tahtnud seda püha maad sakslastele tagasi anda. Seda võib samuti uskuda, aga keisri naabriks olekut loen kindlasti suuremaks emotsionaalseks boonuseks.
Burchardid olid andnud maa rendile endile väga soodsa lepinguga[9], sest rendilepingu lõppedes pidi rentnik tagastama maa koos kõigi parenduste ja ehitistega, mis rentimise ajal sellel maal tehtud. Rendilepingu kehtimise ajal Johannes Mürkesel suuri juriidilisi probleeme vist polnud. Olukord hakkas muutuma, kui rendileping hakkas lõppema ja rentnik esitama ettepanekuid sooviga seda maad – Julienhofi suvemõisat – endale osta.
Olukord muutus kiirelt poliitiliseks ka tänu Johannes Mürkese isikule, kes endast märku andnud mehena nõudis baltisakslaste arvates endale suuremat austust, kui tema seisus talle lubanuks.
Loomulikult polnud Johannes Mürkes Julienhofi rentnikuna jätnud kasutamata võimalust end suuremas seltskonnas mõisarentnikuna näidata. Seetõttu, kui levis jutt, et Mürkes on teinud Burcharditele ettepaneku müüa suvemõis temale, algas Tallinna ja Eestimaa aadlike seas vastukampaania, et Mürkesest ei saaks Julienhofi mõisa omanikku.
Kõige enam pärineb ajakirjanduses Johannes Mürkese kohta kirjutisi aastast 1939, kui suri tema abikaasa Julie-Loviise Mürkes (1855-1939) ja kui sai teatavaks Joh. Mürkese testament, mis hämmastas nii oma suurusega kui sisuga.[10]
Oma kasuisast rääkis ajakirjanikele Jaan Mürkes, kes oli sel ajal 68-aastane taluperemees Harju- ja Läänemaa piiril (Purge talu).[11] Tema jutust hakkaski levima jutt, et kasuisa oli kasutanud kõiki võimalusi ning viinud oma mure, et temal takistatakse Tallinnas saada suvemõisa omanikuks, Peterburi võimudeni ja jõudnud isegi keisri jutule. Kuna tegemist oli kasupoja poolt perelegendi edasirääkimisega, siis tuleb sellesse suhtuda kriitiliselt. Kuid tasub meenutada Jaan Poska tegevust advokaadina Tallinnas [12]. Tema sai laiemalt tuntuks klientide asjade viimisega Peterburi ametivõimude ette või siis kõrgemasse kohtuinstantsi Vene impeeriumis. Seega, kui lisame, et J. Mürkes koos advokaat J. Poskaga suutis oma õiguste eest seista Peterburi ametnikeni välja ning koos sundisid nad lõpuks Eestimaa kubermangu ja Tallinna linna aadli- ja kaupmeeste seltskonna taganema, siis vastab see ilmselt ajaloolisele tegelikkusele.
Konflikti sügavust näitab ilmekalt lausa seitse aastat kestnud vaidlus, kus Jaan Poska võitles Tallinna linnavõimudega Mürkese õiguse eest kasutada endale ostetud mõisamaid.
Kui baltisakslased ei saanud takistada J. Mürkesel Burchardite suvemõisa ostu, siis püüti seda ära hoida hinna tõstmisega. Aga nagu teame, sai Mürkes tänu oma heale sõbrale oma tahtmise ning alates a.1898 sai temast väga hinnalise Tallinna suvemõisa omanik.
Sellega Mürkese konflikt baltisaksa seltskonnaga ei lõppenud. Tallinna baltisaksa solvunud seltskond püüdis igati takistada Mürkesel maaomaniku õiguste kasutamist. Konflikti sügavust näitab ilmekalt lausa seitse aastat kestnud vaidlus, kus Jaan Poska võitles Tallinna linnavõimudega Mürkese õiguse eest kasutada endale ostetud mõisamaid.
Mürkese sõlmitud ostu-müügi lepingusse oli kirjutatud, et omaniku vahetusega lähevad Johannes Mürkesele üle kõik õigused mõisa maa-alal, mis varem kuulus Burchardite suguvõsale. Teades rentnikuna maade ulatust, laiusid Burchardite suvemõisa Julienhofi maad Lasnamäe veerult kuni merekaldani. Kui Mürkes tahtis nüüd mõisaomanikuna hakata ka mereäärset maad kasutama, siis teatas linnavõim, et mereäärne ala polegi tema oma.
Mürkes hakkas advokaat Poska abiga oma õigust linnalt nõudma, kuid selleks olid vajalikud kaardid, mida hoiti Tallinna raekojas arhiivis. Tallinna raad keeldus Johannes Mürkesele vastavat kaarti näitamast, väites, et sellist maakaarti[13] neil pole. Võttis seitse aastat, palju tööd ning vaeva, enne kui Poskal õnnestus oma kliendile vajalik kaart kätte saada ning Johannes Mürkes sai kätte õiguse oma suvemõisa mereäärseid alasid kasutada[14].
Vaid see näide on ilmselt piisav, et seletada, miks J. Mürkes oli valmis kandideerima 1904. a Tallinna volikogu valimistel eestlaste rühmas. Esmakordselt õnnestus murda baltisakslaste ülemvõim Tallinna linna valitsemisel.
Jaan Poska roll Johannes Mürkese elus polnud aga ammendunud. Pole kahtlust, et kui 1905. a lõpus Mürkese tervis halvenes, olid tal testamenti koostades väga head nõustajad. Kindlasti oli selle dokumendi koostamise juures ka Jaan Poska. Johannes Mürkese testament on sedavõrd haruldane ja huvitav, et sellel tasub peatuda eraldi.
Julienhofi mõisa peremees – Johannes Mürkes – eesti mees suure aadlimehe mõtlemisega
Johannes Mürkes abiellus 1891. a Julie-Loviise Mürkesega (1855-1939), kes oli abielludes juba 36-aastane ja kellega kooselust neil järglasi polnud. Nagu kirjandusest teada, oli neil kasupoeg – Jaan Mürkes. Tollaste seaduste järgi polnud abikaasal täielikku pärimise õigust, vaid temale sai üle minna vaid kasutamisõigus elu lõpuni, omamata õigust pärandvara võõrandada, pantida või võlgadega koormata[15].
Eesti õigusajaloost leiame mõnegi näite huvitavatest testamentidest, mis tehtud avalikkuse heaks. Üheks samasse ajastusse langev ja võrreldav on Tallinna linnapea testament, millega läks Seewaldi suvemõis (täna Merimetsa) vaimuhaigete raviasutuse loomiseks. Teiseks kuulsaks võrreldavaks näiteks oleks Pärnus sündinud tuntud juristi ja Euroopa tasemel mõtleja Carl Gustav Jochmanni (1789-1830) testament, millega loodi Pärnusse kool eesti poiste jaoks (Jochmanni kool), mis andis eesti poistele haridust kuni Eesti Vabariigi loomiseni.[16] Hilisemast ajast oleks võrdluseks mitmete mõtete poolest kokku langev meie riigivanema Jüri Jaaksoni testament[17], millega temagi lõi sihtasutuse, paljus analoogse sellega, mida ilmselt Jaan Poska ning Johannes Mürkes 1905. a lõpul lõid.
Loomulikult ei saanud teada ei Johannes Mürkes ega Jaan Poska, kui kaua võtab aega, et Johannes Mürkese testamendis kirjapandu realiseerida. Proua Mürkes lahkus elust alles 1939. a ja seega algas testamendi alusel vaeslastekodu ja -kooli loomine ajal, kui Euroopas käis maailmasõda.
Polnud midagi teha, Johannes Mürkese kogutud varandus ei leidnud kahjuks otseselt seda rakendust, milleks pärandaja oli seda väga ja väga tahtnud järgnevatele põlvedele jätta.[18] Kuid raha, mis Johannes Mürkese vaeslastekodu ja -kooli loomiseks oli kogutud, oli oma aja kohta tõeliselt palju – kolm miljonit krooni 1939. a vääringus.[19] Seoses taolise summa pärandamisega avalikkuse huvides oli ajakirjanduses jälle palju juttu Johannes Mürkesest endast ja tema soovist, mida temast järelejäänud varandusega teha.
Võib öelda, et kui aastal 1905 oli Johannes Mürkes Tallinnas nii tähtis avaliku elu tegelane, et tema surm oli ajakirjanduses (nii eesti kui saksa) ära märgitud, siis tema võimalus avaliku elu tegelasena omada ,,õigust eluloole“ hakati ajakirjanduses realiseerima alles aastal 1939, kui seoses kolme miljoni krooni suuruse testamendiga hakati juba veidi unustatud Johannes Mürkest ajakirjanduses avalikkusele uuesti tutvustama. Kolmkümmend neli aastat hiljem oli täiskasvanuks saanud uus põlvkond, kellel 1904.-1905. aasta Tallinna volikogu eestlastest liikmed polnud enam täpselt meeles. Enam olid meeles need, kellest said Eesti Vabariigi loojad 1917-1920. Kuna Johannes Mürkes suri juba 1905. a lõpus, hakkas tema isik loomulikult tuhmuma.
Johannes Mürkes oli hea ärimees, kes oskas mõelda pikalt ette, kuidas tema poolt loodul oleks olnud normaalses ühiskonnas äriline alus ja ettevõtmine oleks olnud jätkusuutlik. Oma testamendis määras ta, et Pirita tee ja Narva maantee vaheline ala peaks ka tulevikus olema välja renditud, et see tooks tema loodud lastekodule ja koolile õppeasutuse ülalpidamiseks vajaliku sissetuleku. Lastekodu pidi ülal peetama vaid fondi kogutud raha protsentidest, kulutamata ära põhikapitali ja pigem seda juurde luues.
Ta kirjutas ette, et nii juhtimise juures kui laste koolitamisel peavad tööd saama eestlased ja mitte muukeelsed. Oluline punkt oli seegi, kelle jaoks see asutus luuakse – Eestimaa kubermangust pärit eestlastest talupoegade seisusest orbudele.
Täna ei oska ühiskonnale annetajad sageli seda osa ette näha või neil pole tegelikult nii palju kinnisvara, et tagada selle kasutamine pikemas perspektiivis jätkusuutlikult. Kultuurikapitalis on hulgaliselt iskufonde, kuid enamus neist väikese algkapitaliga, mille suurust ei osata ka suurendada hea investeerimisega. Seetõttu on tänasel põlvkonnal tegelikult õpetlik õppida, kuidas vallakooli haridusega mees oskas andeka advokaadi ja notari abiga luua Johannes Mürkese testamendi vara valitsemiseks loodud erilise sihtasutuse. Ta nägi muuseas ette, et seda sihtasutust ei tohi kunagi juhtida kiriku esindajad, kusjuures rõhutati, et sõltumata konfessioonist (siin sarnasus Pärnu Jochmanni kooli asutaja sooviga, aga Jochmanni testament tehti enne aastat 1830) [20]. Johannes Mürkese Sihtasutuse juhatuses oli ette nähtud kuus liiget: lisaks Mürkese ja ta abikaasa perekonna esindajatele pidi sihtasutuse juhtimise juures olema Lootuse Seltsi esindaja [21] ja Tallinna linna esindaja (Mürkes oli ju Tallinna linnavolinik 1904-1905). Kuues koht juhatuses oli ette nähtud lastekodu juhatajale, kelle valis sihtasutuse juhatus.
Kui Johannes Mürkese vaeslastekodu ja -kooli sihtasutus pidi tagama selle asutuse elujõulisuse majanduslikult, siis testamendis kirjutati ette väga täpselt ka selle asutuse igapäevase tegevuse põhimõtted. Mürkes otsustas, et loodav vaeslastekodu ja -kool peab olema asutus, kus töö ja koolitus pidi toimuma eesti keeles. Ta kirjutas ette, et nii juhtimise juures kui laste koolitamisel peavad tööd saama eestlased ja mitte muukeelsed. Oluline punkt oli seegi, kelle jaoks see asutus luuakse – Eestimaa kubermangust pärit eestlastest talupoegade seisusest orbudele. [22]
Nagu riigivanem Jüri Jaakson hiljem oma sihtasutust luues mõtles ka Johannes Mürkes oma suguvõsale. Siin pani ta peale piirangu, et tema ja ta abikaasa sugulased saavad eelisõigusel võetud vajadusel kooli (kui nad orvud), aga vaid siis, kui nad elasid Tallinnas.
Väga põnev oli Johannes Mürkese pedagoogiline kontseptsioon. Ta uskus, et talupoegade peredest orbudele tuleb anda emakeelset kooliharidust koos praktilise töö oskuse õpetamisega, et elus edukalt hakkama saada. Selleks soovis Mürkes, et tema suvemõisa alale saaks kooli jaoks rajatud aiand, et talupoegade lastele õpetada põllumajanduse oskusi.
Siingi on näha Mürkese praktiline meel – ta andis nn õnge, et taolist kooli ülal pidada, sest aiand varustaks asutuses olevaid lapsi toiduga ja ülejäägid oli võimalik Tallinnas realiseerida ja kooli ülalpidamiseks täiendavat sissetulekut teenida. Johannes Mürkes oli ju eluajal oma mõisale kui tuntud Tallinna linna jaoks olulisele aiandile juba hea nime teinud.
Lugedes Johannes Mürkese testamenti meenus reis kuulsasse ülikoolilinna Würzburgi, mis asub Baierimaal – ja kus 21. sajandilgi eksisteerivad kaks sotsiaalasutust (kus nii haigla kui sotsiaalasutus), millest üks rajatud omaaegse piiskopi ja teine selle eeskujul linna kaupmeeste poolt. Mõlemad eksisteerivad vana seaduse alusel, sest taoliste sotsiaalasutuste loomiseks oli algusest peale antud juurde kuulsad Würzburgi viinamäed, kus toodetakse tänaseni veini, mille müügist tuleb raha vastavate asutuste elushoidmiseks. Seetõttu tahaks siin öelda, et nii Johannes Mürkes kui tema advokaat Jaan Poska olid oma mõttelaadilt pigem aadlimehed kui seisusest, kuhu neid valitsev klikk ehk soovis asetada.
Johannes Mürkese maadel toimuvad alates 1928. aastast meie laulupeod, seega kinkis see mees eesti rahvale meie kõige pühama maa – meie lauluväljaku ala.
Mägironijatel on mõiste nagu suhteline kõrgus. Sellega võrreldakse tõusu mäele, lugedes tõusumeetreid, kust alustatakse ja kuhu lõpuks välja jõutakse. Meie ajaloos on palju silmapaistvaid inimesi, kelle saavutusi hinnates vahel unustatakse ära, kui madalalt nad pidid oma eluteed alustama ja kui kõrgele just suhtelise kõrguse mõttes nad lõpuks välja jõudsid. Samuti on siin olulised orbude lood, kus lasterikas pere kaotas ühel hetkel perekonna toitja ja elus algas ebakindluse periood. Kuid sageli on just sellisest raskest seisust välja tulnud ehk nn ühe otsa piletiga reisijana alustanud olnud elus edukad, sest neil lihtsalt polnud võimalust alla anda.
Johannes Mürkese lapsepõlve kohta on kirjutatud mitmeti, aga ilmselt oli ta isa ikkagi mölder, kel oli optimismi, et suudab abikaasale, pojale ja kolmele tütrele oma seisuslikes oludes väärika elu tagada. Kuid isa varane surm pööras Johannes Mürkese, ta ema ja õdede elu pea peale. Neil tuli veskist ja talust lahkuda ning asuda hoopis mõisamoonakaks, et tagada perele igapäevast leiba. Johannes Mürkesest saab kohe ema abiline mõisas ja sealsamas mõisas läbib ta elu esimesed olulised ametid: karjapoiss, põllutööline, tallipoiss, kutsar.
Koolipõlv piirdub kohaliku Vahastu vallakooliga, mis jäigi tema jaoks elu ülikooliks. Kuid siis pääses ta ametisse, mille on oma andeka sulega meie kultuuri kirjutanud Eduard Vilde[23] – temast sai 18-aastasena Lehmja mõisa piimamees, kelle ülesandeks oli vedada piima Tallinnasse.
E. Vilde kirjeldab piimamehe ametit kui vaesele talupojale üht majanduslikust kitsikusest väljasaamiseks unistuste ametit, mille saamiseks Vilde romaani kangelane läheb oma südametunnistusega väga tõsisesse vastuollu ning viib lõpuks enesetapuni.
Lugedes aga 1939. a Johannes Mürkese imelise rikastumise alguse kirjeldusi, saame teada 18-aastase omaaegse mõisa piimamehe perelegendidest, et piimameestel oli oma ametis teisigi kiusatusi kui vananevatelt mõisahärradelt väljapressimine, mis mõnegi piimamehe elu hävitasid. Paljudele piimameestele sai saatuslikuks nõrk iseloom (distsipliin), alkohol ja oskamatus võõra rahaga ümber käia.
Mõisa piima Tallinna vedanud Johannes Mürkesegi teele jäi piimameeste jaoks lausa kurikuulus Karmu kõrts, kuhu paljud jätsid nii oma kui vahel ka nende käes olnud mõisale kuuluva raha. Võõra raha raiskamine viis aga piimamehe ameti kaotamiseni. Johannes Mürkesel probleeme enesedistsipliiniga polnud ja selgelt polnud tal probleeme ka alkoholitarbimisega.
On selge, et Johannes Mürkesel oli isa kaotuse järgsest alandusest kaasa võtta tugev sisemine vedru, mis aitas tal elu ahvatlustest üle olla. Temal oli algusest peale elus suurem eesmärk ja oskas oma kaugemaid eesmärke mitte segi ajada lähemate eesmärkidega, mida tuli enne kaugemaid saavutada. Võib öelda, et alustades mõisa piimamehe ameti saamisest algas Johannes Mürkese liikumine maalt Tallinnale lähemale. Selleks tuli tal muuta oma elukohta ja nii ongi üheks järgmiseks oluliseks etapiks 1875.a Anija mõisniku rentnik – Mullikmäe karjamõisa rentnik, kus oli lausa viiskümmend lehma.
Johannes Mürkesel oli Anija mõisnikuga tehtud esialgu leping 12 aastaks, aga ju hakkas tema edukas tegevus ja samaaegselt eneseteadvuse tõus tekitama pingeid noore karjamõisa rentniku ja mõisapere vahel. Konflikt olevat lahvatanud siiski suhteliselt juhuslikult, kui Tallinnast rongiga tagasi tulles olevat Johannes Mürkes sattunud ühte vagunisse mõisniku pojaga, kes hakanud tüli norima, süüditades mõisa rentnikku mõisahärra mittekülladaldases austamises. Selle näiliselt ehk mitte eriti olulise konflikti tulemusena ütles Anija mõisnik rendilepingu ennetähtaegselt üles ja nüüd oli Johannes Mürkes juba sunnitud kiirelt leidma uue väljakutse.
Tagantjärele võib ehk öelda, et Anija mõisnik andis Johannes Mürkese tulevasele edukale karjäärile Tallinnas hoogu ise seda teadmata. Kes oleks võinud siis arvata, et Mullikmäe karjamõisa rentnik kolib 1886. a Tallinna ja just sel hetkel on Tallinnas saada rendile kuulsate apteekrite Burchardite suvemõis ja selle heinamaad (40 tiinu) ning et konfliktiga Mullimäelt lahkunud Johannes Mürkes saab need magusad maatükid endale kahekümneks aastaks rentida.
Pole kahtlust, et Anija mõisnik ja tema kompanjonid ei teinud Mürkese elu lihtsaks, kui neist midagi sõltus tema äride rikkumiseks. Samas võib öelda, et vaenutuli hõõgus tuha all edasi ka ajal, kui näiliselt valitses rahu.
1939. a ilmunud mälestustes on kirjas, et konflikt ja hõõrumine Anija mõisniku ja tema pojaga ei lõppenud Johannes Mürkesel Tallinna kolimisega. Kumbki pool ei olevat seda konflikti unustanud – Johannes Mürkes näitas pidevalt end mõisnikule ka oma eduga äris ja olevat oma maja juures heisanud Vene impeeriumi lipu, kui teadis, et mõisnik linna tulles tema majast mööda sõidab. Johannes Mürkes teadis, et Anija mõisnikule ei meeldinud see lipp. Pole kahtlust, et Anija mõisnik ja tema kompanjonid ei teinud Mürkese elu lihtsaks, kui neist midagi sõltus tema äride rikkumiseks. Samas võib öelda, et vaenutuli hõõgus tuha all edasi ka ajal, kui näiliselt valitses rahu.
Johannes Mürkese elu ja tegevus oleks kindlasti paremini mõistetavad, kui meenutame tema elu viimaseid aastaid, mis langesid Vene impeeriumis lahvatanud 1905. a konfliktist – mis lõid tegelikult lõplikult olukorra, millest Vene impeeriumi lagunemine 1917 ja Eesti Vabariigi sünd olid suhteliselt loogilised, 1905. aastal ühiskonnas löödud haavade kinnikasvamist suhteliselt lühikese aja jooksul, oli sellest hetkest peale võimatu loota.
Olen kindel, et Johannes Mürkese jaoks oli väga oluline 1904. a Tallinna linnavolinikuks saamine. Oma äridega rikkaks saamine oli madalast seisusest tulnule (orvule) Vene impeeriumis töökuse ja õnne puhul võimalik, aga hoopis teine asi oli madalalt tõusnu avalik tunnustus (õigus oma avalikule eluloole) ja avaliku elu tegelaseks saamine oli väga raske. Tallinna linna volinikuks saamine oli üheks võimaluseks, mis kuni 1904. a polnud võimatu, aga selgelt oli väga keeruline. Eestlaste suur edu 1904. a linna volikogu valimisel polnud ette prognoositav. See sai võimalikuks väga paljude asjaolude soodsa kokkulangemise tõttu. Vähe oluline polnud seegi, et rikkamad eestlastest linnakodanikud olid nõus valimistesse panustama.
Saades Tallinna linna volinikuks oskas Johannes Mürkes mõelda tõeliselt ajalooliselt – ja kui saatus võttis temalt 1940. a sündmuste tõttu võimaluse teostada oma suurt unistust – rajada lastekodu-kool Eestimaa orbudele, siis sai ta teise võimaluse. Tema elutöö tulemusena omandatud maaomand Tallinnas Pirita tee ja Lasnamäe vahel omandas hoopis uue tähenduse. Täna on Tallinna Lauluväljaku ala üks kõige kallimaid omandeid Eesti Vabariigis ja mitte ainult hinna poolest. Alates aastast 1928 toimuvad siin meie laulupeod, seega on see meie kultuuri Püha maa.
Lõpetuseks tasub veel kord meenutada August Lassi arvamust 1982. aastast – vaevalt olnuks lauluväljakule võimalik paremat kohta üldse leida kui seda Lasnamäe poole kõrgenevat rohelise palistusega suurt hea akustikaga looduslikku teatrisaali, kuhu mahub kaugelt üle 100 000 laulja-vaataja-kuulaja ja kus samal ajal saab nautida kena vaadet üle lahe Tallinnale, merele. Kas ei tuleks meil kõike seda arvestades mõelda ka Johannes Mürkese mälestuse tagasihoidlikulegi meenutamisele sel lauluväljakul.[24]
Kirjandus
[1] Betty-Ester Väljaots. Pärt Uusberg: lapsepõlv oli nii helge, et mul on olnud pisut keeruline kohaneda täiskasvanueluga. – Postimees Nädal, 22. 06. 2023, lk. 12- 14.
[2] Revalsche Zeitung, 6. 12. 1905, S.2.
[3] Eesti III üldlaulupidu peeti Tallinnas Kadriorus (tänane Köleri tänavas mälestustahvel sellele peole) 11.-13. 06. 1880. Eesti üldlaulupidude traditsiooni kandis Tallinna J.V. Jannseni väimees Heinrich Rosenthal, kes oli kolinud Tartust Tallinna ning hakkas Tallinnas koostama oma üldlaulupeo korraldusmeeskonda. vt. 130 aastat eesti laulupidusid. Tallinn: Talmar&Põhi Kirjastus, 2002, lk. 25-32.
[4] Tuues vaid mõned näited juristide seast, siis nii Jaan Teemant kui Jüri Vilms olid sellisteks, kelle tugev rahvuslik orientatsioon oli seotud lausa vaenuga baltisakslaste vastu, mis oli tekkinud ebaõiglusest, mida olid pidanud kannatama nende isad (vallakirjutajatena). vt. Peeter Järvelaid. Eesti esimene prokurör Jaan Teemant. – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2009. Tallinn, 2010, lk. 156-179; Peeter Järvelaid. Jüri Vilms Eesti õiguskultuuris. – Sirp, 12. märts 2004, lk. 20.
[5] Peeter Järvelaid. Monoloog: Jaan Poska ja tema õpetaja Carl M. Bergbohm. – Jaan Poska oma ja meie ajas: artikleid ja mälestusi. Tallinn, 2010, lk. 394-398.
[6] August Lass. Kuidas tekkis Tallinna näituse ja lauluväljak. – Sirp ja Vasar, 25. juuni 1982, lk. 5; Revalsche Zeitung, 6. Dezember 1905, S. 2.
[7] Burchardid olid selle suvemõisa (Julienhof) saanud 300 aastat tagasi Tallinna linnalt maadevahetustehinguga. Burcharditele oli kuulunud väga soodne maatükk kohe Viru väravate taga ja kui linnal oli vaja uusi maid linna laienemiseks selles suunas, siis tehti seniste maaomanikega maadevahetuse leping, mis oli apteekritele Burcharditele ilmselt soodne, sest nad said tunduvalt suurema maatüki Kadrioru ja Lasnamäe klindi vahelisele alale. Leping oli Burcharditele ilmselt sedavõrd soodne, et nad maksid Tallinna linnale nn ,,liigse maa eest“ omalt poolt raha tagasi. Kinnisvara maksumus sõltub alati maa asukohast ja prestiižist ning pärast seda, kui Burchardite suvemõisa Julienhofi naabriks sai 18. saj Vene keiser Peeter I, kes rajas oma abikaasale Katariina I kingituseks Kadriorgu uhke lossi ja seda ümbritseva pargi, nimetades keisri suvemõisa Katerinenthaliks, mis eestlaste suus käändus siis Kadrioruks.
[8] 1898. a omandas Joh. Mürkes, koos Tallinna linnavoliniku ja eesti soost kaupmehe Karl Nikolai Mendiga (Mänd) 50 000 rubla eest Julienhofi suvemõisa. Kuna Mürkes oli Järvamaa mees, siis on siin võimalik tuua üks võrdlev näide talude päriseksostmise ajast Lääne-Virumaa ja Järvamaa piirialalt, kui Järvajõe mõisa maadest osteti 37 ha maad 3200 rubla eest, siis 40 000 rubla eest oleks Johannes Mürkes koos oma kompanjoniga saanud 100 km kaugusel Tallinnast endale omandada vähemalt 300 ha maad. Siin saab tuua teisigi võrdlusi. Näiteks aastal 1908 ostis Jaan Poska Kadriorgu küllalt suure kinnistu (Liiva tänavale, täna Jaan Poska tänav), mille eest maksis samuti 40 000 rubla, mis olevat olnud Jaan Poska paremate advokaadiaastate aastasissetulek. Seda saab võrrelda Tallinna linnapea aastapalgaga 1913, mis oli 6000 rubla. Poska ise mõõtis kõiki sissetulekuid oma isa Laiuse köster-koolmeistri Jaan Poska vanema aastapalgaga, mis oli 300 rubla aastas. Muuseas 1901 maksis Jaan Poska 300 rubla aastas (jagatud kuude peale 25 rublased maksed) ka oma abilisele advokaadina Konstantin Pätsile.
[9] Johannes Mürkes kohustus Burgharditele maksma esimesel aastal renti 500 rubla aastas ja järgnevatel aastatel 1000 rubla renti aastas.
[10] Suri näituseplatsi omanik. Uudisleht, 26. aprill 1939, lk. 4.
[11] Johannes Mürkes keisri jutul. – Uus Eesti, 11. mai 1939, lk. 4.
[12] Kalmer Mäeorg. Jaan Poska advokaadina 1890-1913. – Jaan Poska oma ja meie ajas: artikleid ja mälestusi. Tallinn, 2010, lk. 55-69: Vilma Sool. Riigimees Poska, ametilt advokaat. – Tuna, 2016, nr. 1, lk. 88-97; Vilma Kesküla. Jaan Poska advokaadina. Õigusajalooline analüüs. Magistritöö. Tallinn: Tallinna Ülikool, 2012.
[13] Johannes Mürkes suri 20. detsembril 1905. Tema testament olevat koostatud paar nädalat enne surma, seega 1905. a detsembri esimesel nädalal. Mürkese testamenti lugedes tuleb öelda, et koostaja pidi Mürkest tundma pikemat aega, teadma ta soove vara paigutamise osas. Sellist teksti poleks suutnud kaks nädalat enne inimese surma kirja panna advokaat või notar, kes testamendi tegijat varasemast põhjalikult poleks tundnud.
[14] Siin on võimalik seletus, miks senised Jaan Poska advokaaditööst kirjutajad pole eraldi välja toonud tema tööd Joh. Mürkese asjade ajamisel. Vastus on lihtne, sest need polnud otseselt kohtuasjad (mida on analüüsinud Vilma Kesküla (abielus Sool) oma magistritöös (2012) ja hiljem ilmunud artiklis ajakirjas Tuna (2016). V. Sool juhib sellele tähelepanu ka tsitaadiga Jaan Poskale, kes eristaski advokaadi tööd kohtus ja klientide asjade ajamisel ametiasutustes (ka tsiviilprotsessis). vt. Vilma Sool. Riigimees Poska, ametilt advokaat. – Tuna, 2016, nr. 1, lk. 90.
[15] 1939 Johannes Mürkese testament https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=uuseesti19390510.2.39
[16] Peeter Järvelaid. Pärnu mehe Carl Gustav Jochmanni (1789-1830) tegu. – Tuna, 2002, nr. 4, lk. 157.
[17] Peeter Järvelaid. Riigivanem Jüri Jaakson – haridususku mees. – Eesti Elu (Toronto), 29. jaanuar 2010, lk. 16.
[18] Tõnis Erilaid. Kuidas vaeslapsed miljonitest ilma jäid. – Õhtuleht, 4. mai 2006, lk. 14.
[19] Suur pärandus orbudele. – Sakala, 5. mai 1939, lk. 3.
[20] Kui J. Mürkese konfliktidest mõisnike ja baltisaksa ametnikega on kirjanduses juttu, siis tema suhtumist kirikutegelastesse, tuleks eraldi uurida.
[21] Joh. Mürkese testamendis oli ka juhis, et kui Selts Lootus peaks oma tegevuse mingil põhjusel lõpetama, siis tema sihtasutuses peaks sel juhul see koht minema mõnele juhtivale eesti rahvusliku seltsi esindajale.
[22] 1905. a, kui pandi kirja J. Mürkese testament, oli Eestimaa kubermang palju väiksem, kui see muutus 1917. a märtsi Ajutise Valitsuse otsusega, mil Eesti- ja Liivimaa kubermangu piirid aeti uuesti rahvuslikul alusel.
[23] Eduard Vilde. Mäeküla piimamees.
[24] August Lass. Kuidas tekkis Tallinna näituse ja lauluväljak. – Sirp ja Vasar, 25. juuni 1982, lk. 5.
