Pärast 50-aastast eemalolekut saan ma aru oma emakeelest samamoodi nagu võõrastest nägudest tänaval. No ei ole eesti keel uue iseseisvusega arenenud! Ma mõtlen just edasi arenenud, uusi tähendusi otsinud ja leidnud! Rõõmustan, et keelde on tulnud sõnu, mida ei tuntud mu nooruses (riive, kasusaaja, kampaania, lõimuma, taristu, ilmik, monitoorima) või on vahepeal uue tähenduse saanud (kellegagi liituma, emotsioone jagama, kõnetama, massiivne, mentaalne, keskus, operaator, kommunikeerima). Rõõmustan, et kaubanduses/toitlustuses on valdavaks tervituseks saanud „tere“.
Maailm muutub silmnähtavalt, aga eesti keel tammub paigal, on vaid võtnud rohkesti laene sisse inglise keelest. Aga mitte eesti keele täiendamiseks, vaid sünonüümidena ammu eksisteerinud asjadele: fifty-fifty (pooleks), step by step (järk-järgult), walk-in (sisseehitatud), point (asja tuum), background (taust), wake-up call (häirekell), catering (toitlustus). Meie keel ju vaesub, kui me ei kasuta oma sõnu. Selle asemel kasvab inglise keelest tõlgitud fraaside osa. Ammu on kasutusel „oleme ühes paadis“ ja „see on juba ajalugu“, ja hiljuti on ligi hiilinud „ei saa panna kõiki mune ühte korvi“, „eestlased ei ole jalgadega hääletajad“, „saatan on detailides“, „sündinud hõbelusikas suus“, „silm läks pallilt ära“, „tulesid ja vilesid ei ole“.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
