Tamara Tiismann sündis Tallinnas a. 1932. Aastal 1934 võttis perekond eestistatud nime Tiisre. Tallinnas sündinud isa Valentini esimene naine oli noorelt surnud ning Valentin, siis kahe poja isa, jäi leseks. Aastal 1931 abiellus ta Therese Pihlbergiga, kes oli Hiiumaa (Reigi) ja ka osaliselt rootsi juurtega laevakapteni tütar ja kes oli juba Tiismanni perele tuttav, kuna Valentini õde oli tema sõbranna. Tamara mäletab, kuidas ta vanemad poolvennad õpetasid teda lugema, kui ta oli alles nelja-aastane, nõudes, et ta õpiks lugema kohalikke ajalehti!
Valentin töötas aastate vältel mitmes ametis, sealhulgas tolliametnikuna ja Therese oli tööl riigi õigusministeeriumis. Tamara veetis suved Hiiumaal, Kärdlas sugulaste juures. Talle jäi eluks ajaks toredaid mälestusi nendest vabadest suvepäevadest, mängides kohalike lastega ja eriti, et sai ratsutada (mõnikord ilma loata) hobuse seljas.
Aastal 1940 sooritas Tamara sisseastumiseksami Elfriede Lenderi eragümnaasiumi, misjärel teda võeti kooli vastu, aga Nõukogude okupatsiooni tõttu vanemad soovisid, et ta ootaks veel ühe aasta enne sisseastumist ning Tamara astus siis Nõmme Hiiu kooli.
Järgnesid keerulised ajad. 1944. a. suvel hakkas pere kaaluma Rootsi minekut, et sõjatuultest eemale jõuda. Kui vaenlane oli juba ukselävel septembris ning hakkas Tallinna pommitama, sai pere koos lähedaste sugulastega laevale, mis viis neid Poola, kust nad liikusid edasi Saksamaale ja seal Hannoveri lähedal pagulaslaagrisse, kus nad viibisid mitu kuud. Nende põgenemise teekond viis läbi Berliini ja teiste kohtade Saksamaal, kuni lõpuks jõuti aprillikuus 1945. a. Rootsi. Nagu paljudel teistel pagulasperedel, oli ka nende teekond hädaohtlik ning hirmuäratavad kogemused tekitasid Tamarale õudseid unenägusid mitmeks aastaks.
Järgnesid rahuaastad Rootsis, millest Tamaral on häid mälestusi. Ta lõpetas gümnaasiumi ja sai eluaegseid sõpru. Aastal 1950 otsustas pere Kanadasse emigreeruda.
Torontos abiellus Tamara aastal 1954 soomlase Aarne Orpanaga, keda ta oli juba Rootsis kohanud ja kes oli Kanadasse jõudnud. Tamara töötas raamatupidajana ja sekretärina mitmes firmas, nt. Manufacturer’s Life Insurance’is. Aarne oli haiglas raamatupidaja. Sellest abielust sündisid aastatel 1956-1960 kolm tütart, kuid see abielu ei kestnud. Aastal 1966 abiellus Tamara norralasest Nils Georg Nilssen Norheimiga, kes oli perearst Thornhillis. Kolmele tütrele sai varsti lisatud veel kolm mängukaaslast – poeg ja veel kaks tütart. Tamara vanemad elasid koos perega ja olid suureks abiks laste kasvatamisel. Teine abielu lõppes kahjuks aastal 1978, misjärel Tamara sai kuidagi hakkama perekonnapeana – vanemad tütred olid juba iseseisvad. Aastal 1986 abiellusid Tamara ja Kaljo Lehela Torontos Vana-Andrese kirikus. Kaljo lahkus siit maailmast 22 aastat hiljem.
Läbi aastate on Tamarale suureks hingetoeks olnud muusika. Juba noorelt oli ilmne, et tal oli laulmiseks annet. Ta õppis tuntud laulja ning õpetaja Helmi Betlema stuudios, hiljem juhendasid teda Royal Conservatory of Music õpetajad Norma Tetreau ja Meagan Rutledge. Ta laulis mitmes kooris, sh. Toronto Mendelssohn kooris ja muidugi Toronto Eesti Segakooris ja teisteski eesti koorides. Tema soololaul kaunistas paljusid eesti kogukonna üritusi. Tamara astus korp! Fidentiasse, millesse kuulusid paljud tema muusikutest kolleegid. Tamara oli ka innukas kaasategija Toronto eesti teatris.
Tamarale oli oluline, et ta lapsed kogeksid rikkalikku kutuurielu ja selle nimel ta viis kõik kuus last järjekindlalt klaveritundidesse, vahepeal ka laulutundi. Aga lisaks pakuti lastele võimalust hokit mängida (pojale), iluuisutamist ja iluvõimlemist õppida (tüdrukutel) ning osa võtta eesti skautide ja gaidide tegevusest, rääkimata eesti koolist.
Kuna Tamara vanemad elasid perega koos, oli eesti keel koduseks keeleks vaatamata sellele, et Aarne oli soomlane ja George norralane. Tamara armastus kodumaa Eesti vastu oli suur ning see kandus edasi tema järeltulijatele. Tema esimene külaskäik Eestisse toimus sügaval nn ,,nõukaajal“ a. 1968. Tal oli kindel tahtmine näha oma ema sugulasi, kes olid juba kõrges eas ning tal õnnestus saada kolme päeva luba ning ta viis oma kolm vanemat tütart kaasa. See kogemus oli meile vapustav ja jättis sügava mulje. Aastaid hiljem, kui hakati rohkem Eestis käima, avastas üks Toronto hõimlane Tamara vanaisa Jaan Tiismanni haua Tallinnas Siselinna kalmistul. Tamara otsis selle haua üles ja nähes, et selle eest hoolitsetakse, jättis sinna kirja. Sellest algas soe sõprus onupoja Vello Raiega, kellest Tamara ei olnud varem midagi teadnud ning kes oli poliitvangina Siberis olnud. Kõik Tamara lapsed ja suur osa lapselastest said lähedaseks Velloga.
Meie, Tamara lapsed, oleme kõik samal arvamusel, et tema vankumatu optimism ja positiivne suhtumine ellu on väärtuslik elufilosoofia, mis aitab inimesel raskusi taluda, neid ületada ning nii teistes kui ka endas näha head ja sellele keskenduda.
Kõige kallim ja väärtuslikum pärandus, mida Ema on meile edasi andnud, on perekonna ja omaste toetamine, armastamine ja hoidmine ning oma eesti juurte hindamine.
Aitäh, kallis Ema ja Memme!
Soovime Sulle palju õnne 90.a juubeli puhul!
Liisa, Linda, Nils, Tiina, Leena ja Talvi peredega
