Ilmselt kutsus selle välja Mari Kalkuni loitsulaul „Sata, sata“. Kuid lauljad ja dirigendid said selle olukorraga suurepäraselt hakkama, meeleolu oli helge ja rahvas rõõmus.
Statistika järgi külastas XIII noortepidu peaaegu 90 000 inimest (tantsupeo kolmel etendusel ja peaproovil oli peaaegu 39 tuhat vaatajat, lauluväljakule tuli üle 51 tuhande inimese). Neile esines 31 415 lauljat, tantsijat ja pillimängijat.
Rahvatantsupeol „Sillad“ olid kõik kolm etendust välja müüdud. Õnneks tulid viimasel hetkel müügile veel ka peaproovipiletid, nii said loodetavasti kõik soovijad pidu ikka oma silmaga näha.
Sellel tantsupeol Kalevi staadionil oli tantsude saateks kuulda palju tuntud ja ka täiesti uusi lugusid. Tantsijatele mängisid laval muusikat ka mitmed Kanada muusikasõpradele tuntud muusikud: Duo Ruut, Matis Leima ansambel, Supernova ja RÜÜT, mudilaskoor ning lauljad Mari Kalkun, Anu Taul ja Mari Jürjens. Muusikud esinesid laval, mis asus tribüüni istekohtadest üsna kaugel. Kuid teisel pool, lavast üle staadioni oli üles seatud hiigelsuur ekraan, kus oli näha lähemalt muusikuid, tantsijaid ja kõrgelt linnulennult ka neid kauneid dünaamilisi mustreid, mida tantsijad staadionimurul moodustasid. Laulu- ja tantsupeo teatmikuski olid skeemid kujunditest, mis väljakule tekkisid – nii said ka need vaatajad, kes istusid madalamatel kohtadel, aimu suuremast pildist.
Fotogalerii
Peo nimi „Sillad“ viitas sellele, et peale põlvkondadevaheliste sildade ühendavad kuus sillakaart ka meie erinevaid eluperioode. Peo finaalis sirutus lisaks ka sild üle mere – elab ju eestlasi tänapäeval üle kogu maailma. Kava oli koostatud lapse kasvamise taktis – esimesi tantsusamme tegevad mudilased lähevad kooli, hakkavad tasapisi iseseisvuma, siis saavad neist teismelised, kes põletavad sildu – elavad läbi protesti- ja otsinguteperioodi, ning meie ees seisavadki juba noored täiskasvanud, teotahtelised ja maailmale avatud. Palju tantse oli loodud just selle peo tarvis, ka mõni vana tants (näiteks „Süda tuksub“) oli uueks kohandatud. Tantsupeo lõpetas lastepidude traditsiooniline ja igihaljas „Oige ja vasemba“, mida tantsisid kõik peol esinenud rühmad üheskoos.
Väga raske on peol toimunut sõnadega kirjeldada. Selle õige tantsupeotunde tekitab juba sigin-sagin Kalevi staadionil. Kõik liiguvad kuhugi: tantsijad positsioonidele, vaatajad oma kohtadele.Tantsude vaheajal on alati palju trügimist, et kõik esinejad oma lähtekoha leiaksid. Lapsed liikusid seekordki kätest kinni hoides, kõigil rühmadel olid saatjaks täiskasvanud. Tantsupeol hakkas levima ka tore käeplaks, mida möödaminnes vastutulijale või raja kõrval seisjale edasi anti. See käeplaks oli ka pühapäevases laulupeo rongkäigus, tekitades sealgi „kambamehe“ tunde – sideme esinejate ja vaatajate vahel.
Tantsupidu külastas teiste hulgas ka peaminister Kaja Kallas, kes olla nooruses ka ise rahvatantsu tantsinud. Ta ütles intervjuus, et tantsupidu on nagu ühiskond, kus kõigil on oma oluline roll. „Nii nagu ühiskonnas sõltub suur pilt sellest, et kõik teeksid oma osa, nii ka tantsupeol – kui sina õigel ajal oma märgile ei jõua, siis suur pilt kokku ei tule.“
Suur pilt tuli ilusti kokku ja nägi tõesti fantastiline välja!
Laulupeo rongkäik on alati olnud peo üks oodatumaid osi. Sellele tulevad kaasa elama ja esinejatele lehvitama needki, kes peole esinejaid kuulama ei tule. Rongkäigumelu on juba iseenesest eriline vaatamisväärsus. Koorid laulavad, orkestrid mängivad, paljud lihtsalt hüüavad rahvale midagi toredat. Inimesed on sõbralikud ja rõõmsad, kõik lehvitavad ja naeratavad. Pealtvaatajate hulgas on neidki, kes kõigile möödujatele „Elagu!“ karjuvad. Sel aastal kestis rongkäik päris kaua, kõik esinejad-vaatajad jõudsid lõpuks kenasti lauluväljakule, kus jagus süüa-juua ning sai kontserdi alguseni tuttavatega aega parajaks teha.
Sel aastal pakuti toitu ja jooki korduvkasutatavatest, nn pandinõudest. Süsteem oli lihtne ja kerge, sellega ei tekkinud mingeid probleeme. Toiduvalik oli rikkalik – sai süüa nii eestimaiseid hõrgutisi kui üldtuntud tänavatoitu – pannkooke, pitsasid, friikaid ja burgereid.
Tänavu olid laulupeole tulnud välismaalt 14 kollektiivi: neli koori Rootsist, kolm koori Luksemburgist, üks koor ja orkester Soomest, üks koor Saksamaalt ja Austriast, orkester ja rahvatantsijad Lätist ning rahvatantsijad Belgiast. Kanadast ei osalenud seekord ühtegi esinejategruppi.
Laulupidu „Püha on maa“ algas tule süütamisega tuletornis. Ühendkoorid – kokku 362 koori – olid laval ja laulsid Mihkel Lüdigi „Koitu“. Tule viimisel torni tutvustati kõiki laulupeo dirigente. Suure tule süttimise hetk oli väga pühalik. Seejärel lauldi hümni ja peo üldjuhi Pärt Uusbergi koorilaulu „Valgust!“, mis valmis Hando Runneli sõnadele ja millest tuli ka selle aasta laulupeo pealkiri „Püha on maa“.
Peo ajal esinesid järjekorras puhkpilliorkestrid, mudilaskoorid, poistekoorid, noormeestekoorid, neidudekoorid, sümfooniaorkestrid, lastekoorid, segakoorid ja peo lõpus taas ühendkoor. Pidu häiris veidi pikne ja kaks suuremat vihmasabinat, millest viimane küll uputuse mõõtmeid tahtis võtta. Ettenägelikud laulupeolised olid kaasa võtnud kummikud ja mitu vihmakeepi. Osa inimesi käis kodus või hotellis riideid vahetamas ja tuli siis jälle lauluväljakule tagasi, paljud aga eelistasid vaadata peo lõppu teleritest. Teleülekanne oli väga hästi koostatud, esinemised vaheldusid intervjuudega ning kõigest sai väga hea ülevaate. Samuti oli hästi näha ka dirigentide tegevus ja dirigendipulti kutsutud autorid.
Selle aasta repertuaar oli toredalt traditsiooniline, aga samas ka parajalt uuenduslik. Kõlas klassikaks saanud Heino Elleri, Veljo Tormise, Rein Rannapi ja teiste tuntud heliloojate (koori)muusika. Palju oli ka just selle peo jaoks kirjutatud laule, kus nii sõnad kui viis täitsa värsked. Mitu korda kutsuti autoritena dirigendipulti armastatud luuletajad Leelo Tungal, Jaanus Vaiksoo, noor helilooja ja dirigent Rasmus Puur, mitmele laulule seade teinud Tõnis Kõrvits ja Tõnu Kõrvits. Just selle peo tarvis kirjutasid lugusid ka muusikud Kadri Voorand, Mari Kalkun ja Silver Sepp, samuti Kanada juurtega helilooja Riho Esko Maimets, kelle laulu „Me lähme rukist lõikama“ ajal läks osa laululapsi peojuhtidega tantsima. Helilooja Maimets ilmus dirigendipulti lillekimpu vastu võtma, laps süles.
Kuidagi eriliselt kõlas sel vihmasel päeval Mari Kalkuni lugu „Sata, sata“ – see oli võimas loits, mis tõepoolest vihma taas kallama pani. Lugu tuli kordusele ning seekord laulis ka Mari Kalkun ise kaasa. Peo lõpulood ühendkoori esituses aga tõid paljudele pisarad silma – nagu ikka laulupeol. Ainult seekord polnud seda tugeva vihma tõttu nii hästi näha.
Nii tantsu- kui laulupidu on ETV kodulehel järelvaadatavad. Kohalviibijad võisid küll saada kustumatu elamuse, aga telerist pidu nautides jäävad vähemalt riided kuivaks. ERR portaalis saab soovi korral järele vaadata ka vaid üksikuid laule.
Pidu on lõppenud. Suur, XXVIII üldlaulu- ja XXI tantsupidu, toimub juba 03.–06.07.2025. Järgmine koolinoorte pidu korraldatakse aga 2028. aastal.
Laulupidu Kanada eestlaste pilgu läbi:
Peol viibis mitmeid Kanada eestlasi, kellest mõned ka oma muljeid lahkesti jagasid. Vancouveri eestlane Arvo Marits ütles, et tunne laulupeol olla oli ilus, liigutav ja märg. Ta on laulnud varem laulipidudel kolm korda ning see on alati olnud ilus ja võimas tunne. Talle meeldis seekordsest repertuaarist kõige rohkem neidudekoori viimane laul „Mina ja meri“ (Maili Metssalu, Tõnis Kõrvits). Arvo ütles veel: „Olen väga uhke selle üle, mida eestlased on saavutanud ning et noored nii ilusti laulavad. Noored on meie tulevik ning on väga õige asi oma lastele õpetada, kuidas laulda.“
Piret Noorhani Torontost on käinud päris paljudel laulupidudel, seekord sai ta aga ühe elu märjema elamuse. Peo alguses sai endisele torontolasele Anne Guiterile lubatud, et jäädakse kindlasti lõpuni, kuid ta pidi oma sõnu sööma, kui enam ühtegi kuiva kohta polnud ja Niagara Falls oli lauluväljaku mäest alla tulnud. Peo lõppu vaadati televiisorist. Piret ütles: „Emotsionaalne on see pidu niikuinii, aga ilm lisas vurhvi ja vurtsu juurde – emotsioonid olid veel tugevamad. Müts maha kõigi laululaste ja koorijuhtide ees, kes ei saanud põgeneda ja peo võiduka lõpuni viisid. Oli vägev pidu! Viimaste aastate pidudel on olnud eriti huvitav uus repertuaar ja uued noored dirigendid. Kas on maailmas teist riiki, kus noorte iidol on dirigent Valter Soosalu, kelle peale teenagerid lausa pööraseks lähevad? Siis mõtled küll, et eestlased on üks väga imelik rahvas! Peo lõpulugu oli imeliselt kaunis laul, mis jääb sind kummitama kogu kodutee.“
12 põhjust, miks minna laulupeole:
– tunned kõigi (ka võhivõõraste) eestlastega imelist ühtekuuluvustunnet,
– saad tuulutada vanaema rahvariideid, et koid sisse ei tuleks,
– kuuled vanu tuntud laule ja oskad kaasa laulda,
– kuuled uut koorimuusikat ja näed uusi noori dirigente,
– saad tugeva emotsionaalse laengu, mis kestab ehk järgmise laulupeoni,
– kohtad ammuseid häid tuttavaid, keda muidu ei näeks,
– see on hea põhjus, et Eestisse reisida,
– saad tõuke, et ka ise mõnda koori või tantsurühma minna,
– tunned ajaloo hõngu ja sidet esivanematega,
– võid nutta nii palju kui kulub – see on normaalne ja teisedki nutavad,
– saad panna proovile oma vastupidavuse palavale päikesele, paduvihmale või tugevale tuulele,
– tunned ennast tõelise eestlasena!
