Otse loomulikult tuleb ta ka külla eesti ühiskonnale – 18. oktoobril esineb ta VEMU üritusel Tartu College’is, kus tähistatakse Laenuraamatukogu 20. sünnipäeva. Tarmo tutvustab oma tegemisi kirjastuses Nuti Grupp (kus ta loovjuhina töötab), mis annab välja lasteraamatuid ning mitmesuguseid ristsõnu ja mänge. Tarmo oli hea meelega nõus andma Eesti Elule intervjuu, rääkides oma mitmekülgsest tööalasest tegevusest.
*
Sudoku maailmameistrivõistlused – kõlab väga põnevalt! Kuidas tunned end maailma vastavate tippude seas?
Sudokud, ristsõnad, loogikaülesanded ja muu nuputamine on tõesti väga põnevad ja arendavad valdkonnad, millega vabal ajal või lausa pere elatamiseks tegeleda! Viibin MMil külalisena, spetsialistina, lahendajana olen ma ehk tubli keskmik. Ristsõnamaailmas olen ma peatoimetaja ja loovjuhina tõenäoliselt üsna tipus, Eestis kindlasti.
Oma CV järgi oled õppinud eesti keelt ja kirjandust Tallinna Ülikoolis ning hiljem metsandust Pärnumaa Kutsehariduskeskuses. Kas eesti filoloogina ja loomingulise inimesena tundus, et on vajalik saada n-ö loodusele lähemale, ammutamaks ka inspiratsiooni või oli plaanis karjääripööre?
Oma metsas seisan enda ja pere eest ehk võtan otsused vastu oma tarkuse ja südame järgi – ise raiun vajadusel ja ise kindlasti istutan, et järeltulevatel põlvedel oleks, mille eest ülikooli minna või kus jalutada.
Metsanduse õppimine tundus ühel hetkel täiesti loomulik, sest olime perega metsa elama asunud ning see uus kodu ehk mets, laiemalt kodumaa loodus, vajas tundmaõppimist. Kutsekoolis sain kiiresti aru, et valdkond on küll ülihuvitav ja lõpetasin seetõttu esmakordselt oma õpingud ka cum laude, aga palka ma metsanduses teenida ei taha ega suudakski. Ei tahaks sellepärast, et minu jaoks on metsanduses palju eetilisi küsimusi ja ma ei tahaks teiste eest vastutada valdkonnas, kus liiguvad väga suured rahad ning pole alati n-ö selgust majas. Oma metsas seisan enda ja pere eest ehk võtan otsused vastu oma tarkuse ja südame järgi – ise raiun vajadusel ja ise kindlasti istutan, et järeltulevatel põlvedel oleks, mille eest ülikooli minna või kus jalutada. Ei suudaks ma igapäevaselt töötada näiteks saemehena – see on väga raske töö – hea, kui oma metsas päevas paar-kolm tundi järjest jaksan mütata.
Inspiratsioonipuudust pole ma õnneks kunagi tundnud. (Naerab.)
Sinu sulest on ilmunud mitmeid teoseid, peamiselt lasteraamatuid, samuti proosat ja luulet. Käid kirjanikuna esinemas koolides ja kultuuriasutustes Eestis ja kaugemal. Kuidas tundub tänases inforohkes maailmas, kas lapsed ikka loevad lasteraamatuid või on kogu tähelepanu nutimaailmas? Kuidas oled oma peres suutnud hoida vastavat tasakaalu?
Lapsed loevad küll, kui neile huvitavaid raamatuid tutvustada ning ka harjumus tekib.
Mulle tundub, et olen selles mõttes isana mõneti läbi kukkunud, kuna hobifiloloogi ja kirjamehena sooviks, et järelkasv rohkem loeks, aga samas annan endale aru, et kui mina lapsepõlves lugesin teinekord üle 900 lehekülje päevas, siis ma ei saa seda nõuda oma lastelt tänapäeval, kui maailm on palju avaram. Teisalt olen isana üsna õnnestunud, kuna mu pojad on mõlemad väikesest saati tublisti iseseisvad, võib-olla seetõttu, et ma pole neid „surunud“ midagi tegema.
Laste vähene lugemishuvi on vist ülemaailmseks trendiks, kuid vahel aitab just ühest ülipõnevast raamatust, et äratada huvi raamatute maailma vastu. Kust saad oma inspiratsiooni teemade vallas, köitmaks noort lugejat?
Loodusest, elust enesest, oma perest, internetist, teinekord linnast, võõraid inimesi kas või lennujaamas vaadeldes, tuttavate eludest, meediast jne.
Kirjutamise teemad aga valin pigem selle järgi, mida ma tunnen. Utreeritult võib öelda nii: lapsed olid väikesed ja korraldasid igasugu „asju“ – kirjutasin raamatu „Tattnokk ehk lapsed pole milleski süüdi!“; mulle meeldib kala püüda – sündis „Nii suur kala!“; elan metsas ja tunnen veidi suurt jumalikku looduse „süsteemi“ – tuli „Mets on kodu“.
Kuna olen hobimesinik, on mul tunne, et järgmine lasteraamat tuleb mesindusteemaline. Aga võib-olla saab enne valmis üks tööfilosoofia teemaline lasteraamat. Ent võibolla pressib vahele kaua plaanitud lasteluulekogu. Kuid võib juhtuda ka, et saab valmis üks omapärane kõigile mõeldud luuleteos „Värske Eesti kroonika“.
Oled koostanud rohkesti lauamänge, millest kõige olulisemaks on „Eesti mäng“, mis on olnud kolmel eelmisel aastal Eestis populaarseim lauamäng ja millele on juurde tulemas lisa. Kas harjumus pereringis lauamänge mängida on tänapäeval Eestis levinud?
Kirjutan MEIE suurte tähtedega, sest võin olla küll põhiinitsiaator ja -ideetaja, aga hea lauamäng sünnib reeglina koostöös teiste toredate inimestega: toimetajad, kujundajad, keeletoimetajad, turundajad jt.
Tõsi, on küll. Inimestele tegelikult meeldib omadega koos olla ka nutiajastul ning ühes mängimine võimaldab heita kõrvale argimured ning turvalises keskkonnas ennast vabaks lasta. Meie järgmine mäng on „Eesti memo“. Kirjutan MEIE suurte tähtedega, sest võin olla küll põhiinitsiaator ja -ideetaja, aga hea lauamäng sünnib reeglina koostöös teiste toredate inimestega: toimetajad, kujundajad, keeletoimetajad, turundajad jt.
Ristsõnade lahendajad oleme küllap kõik mingil eluetapil olnud. Hoopis teine asi on aga ristsõnade koostamisega, mida oled teinud alates 1994. aastast. See oleks nagu lavakardinate taha piilumine – midagi müstilist seal toimub, aga vaatajate ette jõuab vaid viimistletud variant. Kas tahaksid natuke valgustada, kuidas toimub see nn. lavatagune töö?
Ristsõnade koostamine pole mõnes mõttes üldsegi mitte töö, vaid hoopis mäng – mäng sõnadega. Teisalt on see ikkagi töö – maailma parim töö, mida saab teha kodus voodis, pargipingil, lennukis, Torontos Välis-Eesti Muuseumis ja „Eesti Elu“ talituses. (Naerab.)
Lühidalt on ristsõnade koostamise protsessi keeruline kirja panna, aga ma annan järgnevalt endast parima.
Põhja-Euroopas on kõige populaarsemad n-ö Skandinaavia tüüpi ristsõnad, kus küsimused on ruutude sees. Põhja-Ameerikas levinud ristsõnu on meil kah, aga vähem.
Niisiis, ristsõna koostamine. Kõigepealt tuleb leida sobiv pilt ja siis mõelda sellele humoorikas jutumull. Väga hästi sobivad näiteks poliitikud, kes on end ise juba rahvale naerualuseks teinud. Seejärel tuleb tühja ruudustikku kirjutada pikk ristsõna vastus ning siis asuda sõnu risti panema. Lihtne, eks!? (Muigab kavalalt.) Proovime ristsõnade koostamist ühiselt ka Tartu College’is 18. oktoobril.
Kas tahaksid natuke rääkida oma elust Eestimaa metsatalus?
Võib julgelt öelda, et väikeste lastega metsas elades on kõige keerulisem logistika, aga olen üsna kindel, et Toronto suuruses miljonilinnas on samad mured: kuidas pääseda lasteaeda, kooli, trenni, koju jne.
Linnainimised, ärge mingil juhul metsa elama tulge, siin on väga raske! (Naerab laginal.) Näiteks puud tuleb tuua metsast, saagida palgid juppideks, lõhkuda pakud halgudeks, laduda need riita, kuivatada paar aastat, siis tassida puud tuppa, pista ahju, panna tuli otsa ja jälgida, et poleks tuleohtu – töö, töö, töö. (Naerab taas.) Aga siis hakkab ahjust õhkuma sooja, millega võrreldavat suudab vaid päike anda. Ja kui veel puupliidil või ahjus süüa teha… ei oska öeldagi, miks need road maitsvamad on kui elektril või gaasil valmistatud.
Keegi ei keela võimaluste korral mugavuse jaoks aga ka metsatalusse päikesepaneele ja mullivanni panna.
Ja ohud – sääsed, nõgesed, takjad, märg rohi, mügrid, naabrid… (Naerab.) Nali naljaks – Eesti metsas on muidugi ohtusid, aga suuremat osa saab mõistuse ja tähelepanuga vältida: puuk, rästik, vapsik, seened, metsloomad, inimesed.
Võib julgelt öelda, et väikeste lastega metsas elades on kõige keerulisem logistika, aga olen üsna kindel, et Toronto suuruses miljonilinnas on samad mured: kuidas pääseda lasteaeda, kooli, trenni, koju jne.
Maailm on väga suur, aga see-eest väike, ent elu selles väga erinev, kuid siiski üsna sarnane. (Naeratab elutargalt.)
Tegeled lisaks loomingulisele leivatööle mesinduse ja kalapüügiga – miks just need harrastused?
Kalapüügi juurde jõudsin varases lapsepõlves eelkõige tänu isale. Ju ma siis tahtsin ka hiljem tema lähedal olla ja nii see läks. Ja ega kala saamine polegi ju see kõige tähtsam – eks ikka kvaliteetaeg puhtas looduses kas üksi või lähedastega.
Kalastada saab igal pool üle maailma ja öeldakse, et iga kalal viibitud päeva paneb jumal elule otsa. Viskan ka siin konksu välja – kui keegi Toronto eestlastest mu kalale kutsuks … (Muheleb mõtlikult.)
Mesindusele mõtlesin esmakordselt ilmselt siis, kui vanaisa mu suureks üllatuseks rääkis, et ta on nende jumala linnukestega tegelenud. Aga siis olin noorem ja mõtted mujal ning ühel hetkel lahkus ka vanaisa.
Õnneks sain veidi hiljem taas kokku vanaema õemehega, kes pühendas mind veidi mesinduse saladustesse. Leppisime kokku, et kui ta ühel hetkel hakkab vanuse tõttu mesindusotsi kokku tõmbama, siis mina alustan. Viis-kuus aastat sain „teoretiseerida“, kui tuli telefonikõne Antsult ja paari päeva pärast olid mul mesilased tarudega õue peal!
Oi, kui targad ja peret hoidvad loomad nad on! Iga päevaga õpin nende elu aina enam tundma ning selle kaudu maailma tunnetama, aga iga päevaga saan aina rohkem aimu, kui vähe ma tegelikult tean!
Kas oled varem võõrsil elavate eestlaste kogukondi külastanud? Millised on sinu suhted Eestist eemal elavate eestlastega?
Ootan suure põnevusega kohtumist Kanada eestlastega! Niisama külas olen ammusel ajal käinud ka Siberi Eesti külas Ülem-Suetukis.
Kanada ja Toronto olid minu jaoks sügaval NSVLi ajal juttude põhjal ikka midagi müstilist, isegi televiisoris ei näidatud midagi võrreldavat. Mu vanaema Laine käis umbes 30 aastat tagasi kahel korral Torontos külas Marta Kalocsay’l, tänaseks on mõlemad ammu lahkunud…
Võõrsil olen seni rahvuskaaslastele esinenud Soomes (Helsingi, Tampere, Oulu) ja Hollandis Amsterdamis. Ootan suure põnevusega kohtumist Kanada eestlastega! Niisama külas olen ammusel ajal käinud ka Siberi Eesti külas Ülem-Suetukis.
Mis aga puutub minu suhtesse n-ö väliseestlastesse – ütlen kohe ära, et mulle ei meeldi see termin ja rohkem ma seda ei kasuta – ma mõistan nii neid eestlasi, kes põgenesid jõleduste eest välismaale kui ka neid, kes jäid Eestisse.
Aga agressoreid ja okupante, kes on sundinud inimesi enda kodudest lahkuma nii 80 aasta eest Eestis kui ka nüüd Ukrainas, ma ei suuda mõista. Küll aga on ilusas eesti keeles võimalik väga võimsalt ütelda: ma mõistan nad hukka!
Mullu alanud Ukraina sõja kontekstis olen ka selgeks mõelnud, kuidas mina käituksin, kui peaksin samamoodi kunagi otsustama, kas minna või jääda. Ptüi-ptüi-ptüi, sülitan kolm korda üle vasaku õla, et ei peaks sellist otsust kunagi tegema! Aga kui olukord sunniks otsustama, siis mina jääksin ilmselt kodumaale, aga kui mu poisid tahaksid lahkuda, siis teeksin kõik, et neil see võimalus oleks.
Mul on seda ju väga lihtne rääkida, mu lapsed on täisealised. Aga kui lapsed oleks väikesed … väga keeruline olukord, väga keeruline…
Mida soovid öelda Eestist eemal elavatele rahvuskaaslastele?
Soovin kõigile tervist! Olen vanemaks saades selgelt saanud aru, et see on kõige tähtsam, et elada. Vahet pole, kas Eestis või kaugemal.
Eestlased me oleme ja huvitav on see, et seda ei saa meilt keegi võtta peale meie endi. Kuniks arendame ja hoiame ainult meie endi oma – keelt, kultuuri, maad, riiki, inimesi – seniks elame!
