Neid kommersse oli varem korraldatud Eesti Maja veel üpris uues suures saalis. Muidugi kerkis ka küsimus, kas ehk ei saaks valmis suur saal Tartu College’is? Arutasime küsimust mitmel korral nii esimehe Elmar Tampõlluga kui eriti Ervin Mägiga, teine sakalanus ja College’i mänedžer. Lõpuks sättisime sihi, et saal peab olema kasutuskõlblik selleks ajaks! Ma ei tea, mis imet Ervin tegi, sest vahepeal tundus see üsna võimatu, aga saal ja fuajee olid küllalt hästi korras peo pidamiseks, kuigi viimane lihv anti vist alles peopäeva hommikul!
Ma ei mäleta enam kust, võimalikult Euroopast, olin saanud kuulda, et Torontos tegutseb ka üks baltisaksa korporatsioon. Vastavalt otustasin nende esimehe meie harukordsele sündmusele kutsuda, esma- ja ainukordselt. Vahemärkusena nimetan, et sügisel olin kutsutud nende kommersile. Kombed ja korraldus olid üpris sarnased, nagu võinukski oodata. Suurem hulk osavõtjaid seal olid Läti sidemetega, aga vähemalt üks, von zur Mühlen, rääkis eesti keelt ja õhkkond oli ülisõbralik. Kuna olin Šveitsis tsipa saksa keelt õppinud, tulime mitmekeelselt igati hästi toime.
Mõeldes sellele, et TC alumised ruumid on ju meie kõikide akadeemiliste intiimorganisatsioonide omad, otsustasin kutsuda kommersile ka Eesti Üliõpilaste Seltsi esimehe Udo Petersoo. Udo tuli ja tegi kõik täie hooga kaasa. Baltisakslaste suhtes polnud probleemi, aga EÜSi esindaja kutsumise eest sain hiljem ägedalt pahandada… …küllap sõjaeelsete sündmuste ja vahekordade taustal. Kuna olin liiga noor, et neist aegadest ise palju midagi teada, otsustasin selle kriitika lihtsalt vaikselt ignoreerida.
Kommerss ja sellele järgnev pidutsemine läksid igati ilusti. Saal oli rahvast täis ja kõik saabujad said siiski paigutatud. Üks kaaskorporant (kes?) on teinud videofilmi Tartu College’i ehitamisest, esimese augu kaevamisest hoone lõpetamiseni. Selle lõpuosas on üpris ilus ülevaade ka kommersist. Olen seda kord näinud, vist Elmar Tampõllu vahendusel ja loodan, et see video on nüüd dr. Endel Aruja nimelises arhiivis TCs. Ka rotalus Aruja osales muidugi kommersil. See tuletab mulle omakorda meelde, küll veidi hilisemast ajast, ühiselt tehtud otsust.
Akadeemilise Kodu ruumide jagamisel juhtus nii, et Rotalia ja Frat! Liviensis said ühise ruumi. Kuna Rotalial oli oma maja Beverley tänaval veidi lõunapool ülikoolist ja Frat! Liviensise liikmed mahtusid ilusti kaasvendade kodudesse ka pidulikkudel aegadel, otsustasime Endliga, et võime oma ruumi üle anda muudeks kasutusteks. Endel oli Tartu Instituudi sekretär ja tegelik Instituudi tegevuste juht. Nii sai meie ruumist Instituudi töötuba, kus eriti äsja asutatud Bibliograafia Klubi sai endale tööruumi arhiivitööde läbi viimise kohana. Meie kahe korporatsiooni sidemed oli üsna tihedad. Minu poeg Toivo astus Rotaliasse, sest Frat! Liviensis oli Kanadas vastu võtnud otsuse noorliikmeid mitte värvata, sest ‘noori on vähe ja organisatsioone palju… et elujõuliselt jätkata, peaksid mitmed siin nooriikmete vastuvõtust loobuma'. Eeskujuks teistele tehti ka vastav otsus. Mina astusin liikmeks mitte Kanadas, vaid USAs. Toivost sai varsti korp! Rotalia senior ja ta läks, pärast pidustusi Torontos, Eestisse juubelipidustuste jätkamiseks… …ja nii algaski tema elu Eestis, tänaseni.
Meenutab Olev Träss
