Tartus toimuvad festivalid ja erinevad üritused, ka linnapildis torkab peatselt kultuuripealinnaks saamine mitmel pool silma. Võib-olla Tartu linna püsielanikud on nende muutustega vähehaaval harjunud, aga mujalt tulnule pakub see kõik üllatust ja toredat avastamisrõõmu.
Tartus käies võib alati avastada midagi täiesti uut. Väga põnev paik on Tartu Aparaaditehase loomelinnak, vana tehasekompleks Riia ja Kastani tänavate nurgal. Nõukogude ajal töötas siin ligi 1500 inimest. Nüüd on siin restoranid-kohvikud, kunstistuudiod, raamatupood, siin korraldatakse festivale ja kultuuriüritusi. Aparaaditehase nurga tagant võib leida hästi peidetud uue kunstigalerii Art&Tonic. Selle galerii kodulehelt loeme, et eesmärgiks on ergutada Eesti kaasaegse kunsti turgu ning suurendada sellega ka kunstnike sissetulekuid. Galerii näituseprogrammis on noorte kunstnike (aga ka vanameistrite) isikunäitused. Näituseprogrammiga soovitakse anda noortele kunstnikele võimalus tutvustada oma loomingut ning suurendada üldist teadlikkust ja huvi noorte kunstnike tegevuse vastu. Kuni märtsi lõpuni on Art&Tonic galeriis Marko Mäetamme näitus „Kunst ja raha“.
Marko Mäetamm tutvustamist ei vaja, on ju tema töid eksponeeritud ka Kanadas ning kunstnik Põhja-Ameerika mandril küllaltki hästi tuntud. Oma seekordset näitust tutvustab kunstnik ise nii: „Teosed uurivad minu üle kolmekümne aasta pikkuses karjääris ettetulnud sündmuste baasil kunsti ja kapitali vahelisi ruubikukuubikulikult keerukaid suhtekombinatsioone, mille tagant võib tihti näha piilumas kahe pealkirjas nimetatud subjekti omavahelist armusuhet lahkavate kivinenud arusaamade kikkis jänesekõrvu. Teoste rõhutatult lakooniline visuaalne keel võimaldab kunstisõbral end pingevabalt tunda ja julgustab vaatajat kaasa minema autori poolt pakutavale lõbusõidule iseenesest ju nii tõsistel ja maailma alustaladeni küündivatel teemadel.“
Mitte kaugel Aparaaditehasest, Riia mäel, asub (juba 2009. aastast) kõrgema kunstikooli Pallas galerii. Seal on tihti kunstikooliga seotud inimeste näitusi. Veel enne näituste vahetust jõudis allakirjutanu näha ära Läti fotograafi Inta Ruka näituse „Minu kallid kaasmaalased“, milles autor eksponeerib aastakümnete eest tehtud poeetilisi fotosid Lätimaa külaelanikest ning Pallase fotograafiaprofessori Peeter Linnapi fotonäituse „Taevatrepp“ – kummardus inimestele, kes lahkusid meie hulgast liiga vara ja tihti ka seletamatutel põhjustel. Trepimotiiv näitusel on seotud ka kahtlusega, kas ei peitu õnnetuse sildi taga vahel hoopis midagi muud. Näitusel on morbiidne meeleolu – põlevad hauaküünlad, hämara ruumi seintel vonkleb keeruline juhtmevõrgustik, helendavates kastikestes on surnud inimeste pildid ning seintel on ka veel mustad „protopildid“, kus kujutis on kas kadunud või pole sinna veel ilmunud.
Fotograaf ja õppejõud Peeter Linnap räägib muuhulgas ka oma kontaktidest Kanadaga: „Olen Kanadaga seotud episoodiliselt juba aastast 1990, mil kohtusin Rotterdamis fotograafiabiennaalil Carole Conde ja Karl Beveridge'iga, kelle poliitilised fotolavastused mulle meeldisid, samuti Lätist Torontosse emigreerunud Vid Ingelevics'iga, kes vanasse 1930. aastate Riias kasutatud mööblisse installeeris oma perekonnaalbumi fotod põgenemise teekonnast Kanadasse. Tihedamalt olen Kanadaga seotud alates 2009. aastast, mil mind kutsuti loenguid pidama UQUAM'i meedia osakonda Montrealis. Toonane professor David Tomas, kes mõned aastad tagasi meie hulgast lahkus, oli teadlane (antropoloog ja fotograafia teoreetik), kelle kirjutised mulle huvi pakkusid eriti oma radikaalsuse ning USA-st või Euroopast erinevuse poolest. Kasutasin tema ideid veidi oma 2006.a. doktoritöös ,,Fotoloogia“ (Tln, Jutulind 2008) ning 2007 oli ta Pallases rahvusvahelisel konverentsil ,,Pildid ja hirm“, mida ma kureerisin. Avaldasin Davidi mõned huvitavad artiklid konverentsi kogumikus ja mujal. Nagu juba öeldud, pidasin Montrealis loenguid eesti nüüdisfilmist, kunstist, fotograafiast ja kultuurist laiemalt. Ja lõpuks, kui ma pärast 30-aastast uurimistööd sain valmis oma suure koguteose ,,Eesti fotograafia ajalugu 1839-2016“, otsisin ma jälgi Udo Loigomi ja Oskar Wiikholmi kohta. Kirjutasin toona Eesti Elu lehele ja Eerik Purje aitas mind Maie Hellak'u (reporterfotograaf Udo Loigomi tütar, srn 2020) leidmisel. Kati Marley andis minu kätte mõned mälestused ajakirjandusfotograaf Wiikholmi kohta. See oli tunne, nagu oleks maailm saanud uuesti avastatud!“
Need kaks näitust on vaid murdosa Tartu poolt pakutavast. Euroopa kultuuripealinnaks saamiseni on veel aega, aga Tartu ootab külalisi juba praegu. Kultuurielust Tartus annab hea ülevaate Kultuuriaken.
