fbpx
Telli Menüü

Tartu Rahvaülikooli Segakoor Toronto Peetri kirikus

Pealkirjas mainitud koor on üks kahest külaliskoorist Eestist, kes sõitis üle ookeani eesmärgiga osaleda Seedrioru laulupäeval nii iseseisvalt kui ka koos kohalike kooridega. Toronto Peetri koguduse tänuväärsel vahendusel sai siinne kogukond meeldiva lisahüvituse osaliseks.

Tartu Rahvaülikooli Segakoor esinemas. Foto: Peeter Põldre

Neljapäeva, 27. juuni õhtul esines koor Lauri Breede juhatusel kontserdiga Peetri kirikus. Leidub meil ju küllalt eakamaid lauluhuvilisi, kellelt Seedrioru suviharjalikul suurpidustusel osalemine juba liigset pingutust nõuab.

Juba nad tulidki reipal sammul ja rivistusid altari ette, 39 nägusais rahvarõivais lauljat, rõõmus elevus näol. Tuli ka neljakümnes, auväärne dirigent Lauri Breede ja kviteeris publiku aplausi kummardusega. Koguduse esimees Väino Einola lausus tervitussõnad ja palus teoloog Karl Paju juhatada üritus sisse avapalvega. Järgnes ühine rahvushümn ja koori esituses pagulaste palvelauluks kujunenud Juhan Aaviku ,,Hoia, Jumal, Eestit!“

Maestro Lauri Breede võttis mikrofoni ja tutvustas kõigepealt koori, mis on tegutsenud alates 2008. aastast. Rahvaülikool on asutus, mis tegeleb vabaharidusega; pakub võimalust täiendada oma teadmisi mistahes alal, vaatamata eale. Sellega on ka seletatav, miks nii mõnedki kooriliikmed pole enam oma esimeses nooruses. Siinkirjutaja poolt täiendav kommentaar: koori nooruslikku helivärvi see asjaolu tumestada ei suutnud.

Diktsioon oli selge ja väljendusrikas, dirigendi jälgimine täpne. Täpsus ei kadunud ka nende laulude puhul, kus dirigent lauljad omapead jättis ja klaverisaatja rolli asus.

Maestro jätkas kommenteerimist iga laulu eel, mis muutis oluliselt ürituse olemust. Esialgne pidulikkus taandus ja andis maad hubasele keskustelule vaheldumisi sõnas ja helis. Selles valguses tundub olevat õigem loobuda edaspidises kontserdi nimetusest, nii korrektne kui see termin ka ei ole. Andkem ka kriitikule vaba päev ja laskem tal mõnuleda reporteri rollis. Keskendugem muljetele ja meeleoludele.

Kava oli läbinisti eestilik, Miina Härmast Pärt Uusbergini. Võidupüha läheduse ja paguluse juubeliaasta tõttu tundus see endastmõistetav. Lisaks helipuhtusele ilmutas koor head distsipliini. Diktsioon oli selge ja väljendusrikas, dirigendi jälgimine täpne. Täpsus ei kadunud ka nende laulude puhul, kus dirigent lauljad omapead jättis ja klaverisaatja rolli asus. Üks pala esitati kitarri saatel. Saatjaks oli koori meesliige Asko Seeba.

Ametlik osa oli lõppenud, üheshingamine ja –häälitsemine mitte. Tuntud rahvaliku laulu ,,Mu isamaa armas“ juures üürgas publik jõuliselt kaasa.

Lõpus taastus pidulikkus, Peep Sarapiku heli ja Juhan Liivi luuleridade saatel lennati ühiselt mesipuu poole. Lõpp-punkti pani Gustav Ernesaksa ebaametlikuks hümniks kujunenud ,,Mu isamaa on minu arm“. Anne Liis Keelmann lausus korraldajate poolt südamlikud tänusõnad, lilli jätkus kogu koorile, kedagi ei raatsitud ilma jätta. Tänusõnu lausus ka koori esindaja, koguduse esimees ulatas külalistele aimatava sisuga ümbriku. Dirigent-pianist-kommentaator Lauri uputati tunnustavasse kahesuunalisse aplausimerre.

Ametlik osa oli lõppenud, üheshingamine ja –häälitsemine mitte. Tuntud rahvaliku laulu ,,Mu isamaa armas“ juures üürgas publik jõuliselt kaasa. Siis liiguti koos alakorrusele, et kohvi ja kohvikõrvase juures lõõgastuda.

Sellega võiks ülevaate lõpetada, kuid reporteriks degradeeritud kriitik tõstis korraks pea ja palus sõna. Eks kuulakem ta ära, ega tedagi sobi solvata.

Esitatud programmi üldpilt, nii meeliköitev kui see ka ei olnud, mõjus kuidagi kirevana, laulude järjestus tundus juhuslik. Kaks laulu: Tarmo Urbi ,,Imeline laas“ ja Jaan Tätte ,,Tuulevaiksel ööl“ oma estraadilises olemuses mõjusid kavas võõrkehadena. Seda eriti paigutatuna Ülo Vinteri ,,Laul Põhjamaast“ ja Tuudur Vettiku ,,Nokturn“ vahele. Meeleolumuutus oli liiga järsk ja meelevaldne.

Publikult oodanuks suuremat kaasaelamist. Dialoog kahe osapoole vahel, kus üks innustab teist, oli visa tekkima. Esinejate siiralt ulatatud muusikaline terekäsi võeti küll vastu, kuid käesurve oli lõtv ja loid. Aplausil, mis pidanuks tiivustama, lasus kohustuslikkuse pitser. Tundus, nagu oleksime väsinud eestlased olemast.

Võimalik, et viimatimainitud muljet põhjustas hõredalt täidetud kirik, kuulajail puudus küünarnukikontakt. Võib arvata ja loota, et veel samast lehenumbrist leiame Seedrioru laulupäeva kajastuse, mis vaigistab toriseva kriitiku. Praegu aga täname südamest nii meeldivat külakosti toonud koori kui Peetri koguduse juhtkonda, kes seda meile võimaldas.

Loe edasi