Heikki Leisi foto
Lauri Kettuse sünnist möödus mullu 10. septembril 140 aastat. Seetõttu oli päris loogiline, et Emakeele Selts koos Tartu linna ja ülikooliga algatas kaks aastat tagasi ettevalmistused tema mälestuse jäädvustamiseks just sel päeval. Kuigi ümmarguseks tähtpäevaks mälestusmärki ei tulnud, loodame selle Kassitoome oru ja Baeri tänava vahel avada 27. juunil 2026. Päev pole valitud juhuslikult: see on ka Kettuse kolleegi Johannes Voldemar Veski sünniaastapäev. Ja tähistamata ei jää 10. september ka tänavu – valmimisjärgus on koos Liivi muuseumiga koostatav raamat „Lauri Kettunen ja Kodavere“. Skulptor Elo Liiv lõpetas suvel savist Kettuse (vt fotot), nüüd tuleb see pronksi valada.
Oleme tänulikud 341 tõeliselt missioonitundelisele inimesele (vt emakeeleselts.ee), kes on oma panusega mälestusmärgi sünnile oluliselt kaasa aidanud. Ideega on liitunud üksikisikud nii Soomest, Rootsist ja Lätist kui ka mujalt välismaalt. Emakeele Seltsi kontonumber Lauri Kettuse mälestusmärgiprojekti toetamiseks on EE262200001120045339 (vt lisainfot ESi kodulehel emakeeleselts.ee/koik-teated/malestusmark-lauri-kettusele).
Lauri Kettusest on viimase aasta jooksul mitmes väljaandes päris palju kirjutatud. Lühidalt: kogus eesti murdeid, aitas meid Vabadussõjas (sai selle eest kaks Vabadusristi), õppetoolile lisaks asutas Emakeele Seltsi, uuris ja arendas eesti keelt, suunas perekonnanimede eestistamist ja avaldas kogumiku oma eestikeelsetest luuletustest.
On aeg püstitada see ka soomlaste esindajale. Pole kahtlust, et nii rahva kui ka riigina on meil tihedaimad ja tänu väärivaimad sidemed just soomlaste ja Soomega.
Järgnevalt mõned miksid ja vastused neile. Miks just soomlasele? Tartu avalikus ruumis on mälestusmärgid linnaga seotud sakslastele, venelastele ja juutidele. On aeg püstitada see ka soomlaste esindajale. Pole kahtlust, et nii rahva kui ka riigina on meil tihedaimad ja tänu väärivaimad sidemed just soomlaste ja Soomega. Meenutagem kasvõi umbkaudu 200 soome laensõna meie kirjakeeles, soomlastest professoreid eestikeelseks arenevas Tartu ülikoolis ja loomulikult Paciustki.
Miks Kassitoomele? Looduskaunis koht peaks Kettusele igati sobima, sest veetis temagi suure osa oma elust järvede ja jõgede keskel või mererannal. Kui eestlastele meenutab org esimest laulupidu ja Gaudeamust, siis Kettuse võiks see tagasi tuua 1910. aastasse, mil ta oma innustava tervituskõne tsaarivõimude keelust hoolimata Tallinna laulupeo korraldajatele edasi andis. Ka ülikool on käega katsuda ja siit lähedalt kulges mitu aastat Kettuse teekond tööle.
Miks Kettunen kelgutab? Baer istub, Reiman seisab, Peterson kõnnib. Ikka aktiivset liikumist harrastanud Kettunen liigub kiiresti edasi ega tee niisama oma lõbuks vastlasõitu, vaid kihutab ülikooli poole raamatutega, mis ta eesti keele ja Eesti kohta on kirjutanud: „Eestlasele eesti nimi“, Südame sillad“, „Lauseliikmeid eesti keeles“. Ühe versiooni järgi olevat ta ka Soome kelgu maaletoojaid ning käinuvat sellega koguni murret kogumas.
Heikki Leisi foto
Miks tulevad pronks-Kettuse hõlmadele sõnad ja laused, millest kohati nagu saab aru ja kohati mitte:
mäd kēļ sōb ilzõ nustõd
ligīd set Dorpatõ, sǟl jelābõd amād kovāld
tšennitä tšennäd jalkaa, siiz on tšebjä tšävvä
armas toster, anna rosto
Kettunen uuris eesti, soome, liivi, vadja ja vepsa keelt ning ülal on mõned näited selle kohta. Kui mälestusmärk paigas, leiab sellelt veelgi näiteid ja infotahvlilt viite tõlgetele. Loodetavasti pakuvad pronksi valatud keelematerjaliga hõlmad kosutavat äratundmist ka mälestusmärgi juurde sattuvatele vähestele kaduvate keelte rääkijatele. Aga ka näitlikku materjali läänemeresoome keeli õppivaile tudengeile ning meie identiteedi üle juurdlejatele, ka kooliõpilastele? Kettunen ise pidas äärmiselt kahetsusväärseks, „et viimased terviklikku „sugulaskeelt“ rääkijad jõuavad kaduda enne, kui nende ainuke vana tunnusmärk, meie ühistest juurtest pärinev keel, on võetud senisest paremini tallele, aitamaks kaasa soome-ugri keelte võrdlev-ajaloolisele uurimisele.“
Olgu Lauri Kettusel Tartus tema tööd ja elu vääriv koht!
