Ambitsioonikas idee hakkas helilooja Alo Põldmäe peas keerlema, kui ta sai teada, et Eestis on läbi aegade tegutsenud 78 (sic!) klaverimeistrit, kellest 21 tegutsesid Tartus.
Orelite- ja klaveritemeistri Ernst Hiisi 140. sünniaastapäevaks korraldas Eesti Klaverimuuseum Tallinnas Viru Keskuses eesti klaverite näituse, mis toodi ka Tasku kaubanduskeskusesse Tartus.
Kontsertide ja näituste reas toimus 9. oktoobril sümpoosion, kus vaadeldi klaverit Tartu vaimsuse ühe olulise kandjana. Tasub meenutada, et teel Peterburi õukonda esinesid legendaarsed pianistid Ferenc Liszt ja Clara Schumann Tartu ülikooli aulas Eesti meistrite valmistatud pillidel.
Eesti iseseisvudes loodi Tartusse kõrgem muusikakool, kus sai klaverit õppida Peterburi konservatooriumi lõpetanud pianistide käe all, teiste seas oli ka Heino Elleri abikaasa Anna Eller.
Konverentsil püüti mõtestada metafoori „Tartu vaim” tähendust. Peeter Tulviste määratles linnavaimu tekstide koguna, kuhu kuuluvad ülikooli õppejõudude kirjalikud ja suulised tekstid (loengud), teatritekstid ja kohvikujutud. Linnafolkloori tekstide hulka võiks lisada lood eesti klaveritest, mida A. Põldmäe konverentsil tutvustas (klaverist, millel Tobias oma oratooriumi „Joonase lähetamine” komponeeris; pillist, millel legendaarne Ferenc Liszt mängis jne).
Rein Veidemann määratles Tartu vaimu genius loci'ist (koha vaimust) lähtudes. Tartus on toimunud ajalooliselt ja rahvuskultuuriliselt Eestile olulised sündmused – esimene laulupidu, kirjutati alla rahulepingule (Tartu rahu). Nõukogude ikke alt vabanemisel olid jälle tartlased esirinnas – muinsuskaitse liikumine ja sini-must-valge lipu välja toomine ning rock-muusikalises vormis „fosforiidisõda”. Tartus võeti esimesena maha Lenini ausammas, mis seisis tollase Põllumajandusakadeemia ees. Selles hoones asub praegu Kaitseliidu peastaap.
Peeter Toropi ja Peeter Volkonski värvikate etteastete järel küsis hääl publikust: mis rahvusest on Tartu vaim? Vene vürsti ja eesti poetessi järeltulija, tartlane Volkonski vastas sellele omapoolse küsimusega: mis rahvusest siis mina olen?! Ta lisas kohe, et Tartu vaimsuse eripära seisneb selles, et Tartu on nii saksa kui vene kultuuriruumis. Seda peegeldavad ka Tartu kunagised nimed Dorpat ja Jurjev.
Tartu vaimsust on aidanud edasi kanda väljapaistvad isiksused nagu Juri Lotman, Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Madis Kõiv, Betti Alver, Hando Runnel, Linnart Mäll ja paljud teised.
Akadeemik Jaan Einasto rääkis eelmise sajandi ühest vägevamast Tartu vaimu kandjast astronoom Ernst Öpikust. Öpik asus 1921. a tööle Friedrich Struve rajatud Tartu tähetorni. Öpik viis läbi tähistaeva vaatlusi ja kirjutas artikleid rahvusvahelistesse astronoomia-alastesse väljaannetesse. Tänu Öpikule kujunes välja eestikeelne astronoomia-alane terminoloogia ja viidi Eesti teadus maailmatasemele. Ilmamaa Mõtteloo-sarjas ilmus Öpiku artiklite kogu „Meie kosmiline saatus” (2004), mis hämmastab originaalsete mõttekäikudega ka tänapäeva infoteadlikku lugejat.
Kuna konverentsil käsitleti ka klaverit kui Tartu vaimu kandjat, rääkis Jaan Einasto lõbusa loo, kuidas Tõravere observatoorium endale Blüthneri klaveri sai. Muusikahuvilised astronoomid tahtsid oma hoones kontserte korraldada ja selleks küsiti asutuse eelarvesse raha. Nõukogude bürokraatias polnud teadusasutuse jaoks klaveri ostmiseks raha ette nähtud. Nii kirjutas Charles Willmann Moskvasse taotluse kõrgsagedusega generaatori ostmiseks. Raha saadi ja nii osteti observatooriumile hea Blüthneri tiibklaver, mida dokumentides nimetati „kõrgsagedusega generaatoriks”. See legendaarne tiibklaver toodi konverentsi ajaks Dorpati Konverentsikeskusesse, et sellel esitada astronoom Ernst Öpiku klaveripalu. Et Öpik klaverimuusikat kirjutas, tuli paljudele üllatusena. Einasto sõnul olevat Öpik talle rääkinud, et Moskva ülikoolis astronoomiat õppides sai ta klaveriõpetust Moskva konservatooriumist – kaasaegsete meenutuste järgi olevat ta olnud suurepärane pianist.
Kui Einasto Iiri Kuningliku Akadeemia liikmel Ernst Öpikul Armagh' observatooriumis külas käis, andis Öpik talle paki noodimaterjalidega. Einasto unustas nende olemasolu, sest Öpikuga seotud muud materjalid olid talle hoopis huvipakkuvamad.
Aastaid hiljem, kui Käbi Laretei andis Alo Põldmäele juba trükis ilmunud Öpiku klaveripalade kogumikud (kokku 140 lk), hakkas Alo peas liikuma idee need publiku ette tuua. Selleks otsiti väärikat sündmust, kus need eriliselt esile tõuseksid. Nii kõlasid Öpiku klaveripalad „Kiri”, „Nägemused” ja „Legend” konverentsil „Tartu vaim ja klaver” Kadri-Ann Sumera suurepärases esituses. Öpiku kogu klaveriloomingu esitamine ja ilmselt ka plaadistamine on Kadri-Ann Sumeral veel ees.
Ääretult põneva konverentsi lõpus võttis sõna Eesti Kultuuriseltside Ühenduse esimees Valter Haamer, pöörates tähelepanu Põldmäede perekonna suurele panusele Tartu vaimsuse edendamisel. Alo isa Rudolf Põldmäe ja ema Aino Undla-Põldmäe on eesti kultuurile oluliste raamatute autorid, vend Jaak Põldmäe oli kuulus keeleteadlane ning õde Mare Põldmäe silmapaistev muusikateadlane. Nüüd pani Põldmäede dünastia esindaja, Elleri koolkonna helilooja Alo Põldmäe aluse mastaapsele ettevõtmisele – Eesti Klaverimuuseumi rajamisele.
Põldmäe ütles, et Muusikamuuseumi rajamiseks Tallinnas kulus 17 aastat, aga koos oma meeskonnaga loodab ta Klaverimuuseumiga kiiremini valmis saada. Siis saavad kõik klaverimänguhuvilised tutvuda eesti klaverimeistrite Jaan Rässa, Ernst Hiisi (Astron), Rathke, Wenzeli ja paljude teiste meistrite pillidega. Eesti Klaverimuuseumist saaks Eesti Rahva Muuseumi kõrval Lõuna-Eesti üks olulisemaid kultuurikantse, mis tutvustab eesti kultuuri rahvusvahelises mastaabis.
Sirje Vihma-Normet
