Karli saagis kiige tükkideks ja mina pildistasin teda, kuni Karli tuletas meelde, et peaksin ka ikka tööle hakkama. Hakkasin siis lõhutud kiigetükke autokasti vedama. Varsti tulid ka Mari ja Roomi, et näha, kuidas meil töö edeneb. Selleks ajaks olime omadega peaaegu valmis saanud.
Seejärel sõitsime Kurenurme seltsimaja juurde, kuhu viisime lõhutud puunotid. Vald pidi kokkutassitud prügi sealt tasuta ära viima. Seal olid juba ootel kaks Kurenurme klubi aktiivset naist, Alli ja Salme. Karli küsis neilt, kas nad ei taha meie poolt kohale toodud puid, mida saaks kasutada kultuurimaja kütteks. Naistel oli sellest hea meel, kuna puud olid ju tasuta käes, aga mureks jäi see, kes halud ära lõhub. Karli oli nõus seda tegema ja hakkaski hoolega puid lõhkuma. Alli, Salme ja mina tassisime lõhutud puud puukuuri, et neid oleks talvel hea küttena kasutada. Kui olime tööga ühele poole saanud, tundus mulle, et olin oma panuse andnud, aga selgus, et asjalood ei olnud sugugi nii.
Järgnevalt hakkasime koristama teeääri, liikudes Kurenurmest Toftani saeveski poole, kuna Karli oli märganud mitmeid prügikotte tee ääres. Prahti oli seal tõesti palju. Leidsime vanu arvuteid, plastikpudeleid ja kotte, eriti palju oli viinapudeleid. Tühja viinapudeli tagastushind peaks olema eriti kõrge, siis ei vedeleks need metsa all maas. Mõne aja pärast saabus Karli töökaaslane Viljar oma pojaga, nemad koristasid tee äärt teiselt poolt. Kurenurme bussipeatuse juures nägime Rekli peret tegutsemas. Oli tore tunne oma kodukoha rahvaga koos tegutseda. Just niisugustel hetkedel on mul eriti kahju, et Kurenurme koolimaja ära müüdi. Sellest oleks saanud vahva külakeskuse, nagu tehti näiteks Sulbis. Paljud vanad koolimajad, mis on viimastel aastatel kinni pandud, on muudetud külakeskusteks. See on loomulik, on ju kool küla süda.
Päeva lõpuks olin omadega päris läbi, kuna ma pole harjunud nii kõva füüsilise koormusega. Teistele oli see nagu lapsemäng, polnud nad väsinud ega midagi. Pärast tööd ootas meid aga Padi Pagari rosinasai ja Laine Rekli keedetud maitsev kanasupp. Kõigile osavõtjatele pani Mari kaela puust medalid, need oli meisterdanud Roomi just talgupäevaks.
Karli pidi mu autoga koju viima, kus lootsin kohe pikali heita ja väsimuse välja puhata. Aga võta näpust! Tema hakkas rääkima midagi kopratammist, mis olevat tehtud otse maantee all oleva vee äravoolutoru ette. Enne, kui koju sain, lõhkuski Karli veel ka selle tammi ära.
Koju jõudnud, seletas Karli mu naisele Helile, et ta hakkab kohe uut kasvuhoonet ehitama. Mina olin küll õnnelik, et päev oli läbi ja võisin lõpuks ometi puhkama heita. Aga õnnelik päev oli see kõigele väsimusele vaatamata.
Viido Polikarpus
