Ning siis Toronto Stari arvamuslugu 2015. a. viimasel päeval, mis andis mõista, et tänavu on Ontarios oodata paljude vajalike teenuste-tarvete kallinemist märksa rohkem kui inflatsioonikõveraga arvestades. Toit on teadagi asendamatu, langev Kanada dollar tähendab hinnatõusu, vaesemad perekonnad peavad kas vähesemaga või odavamaga toime tulema. Rikkurid ei pea muret tundma, nende kompensatsioon on sama ajalehe järgi tõusnud 22% võrra viimase kuue aasta jooksul, ajal kui lihttöölise palk vaid 11% võrra.
Tuleb aga Stari kiita, et esmaspäeval julgesid nad trükkida arvamusloo, mis tegeles tervishoiumuredega. Star on kaua olnud arstidekoja ja politsei ametiühingu vastane. Ometi kujutage ette Ontariot ilma nende kahe olulise rühmituseta.
Dr Robert Maunder on psühhiaater Mount Sinai haiglas. Tema sulest ilmus oluline kriitika selle kohta, kuidas valitsus siin suunab tervishoiu majandamist. Maunderi sõnul paistab olukord olevat nii, et iga olukorda, muret defineeritakse majanduslikult, st dollarites. Arstidekoda, OMA protesteerib hetkel seda, et arstide sissetulekut kärbitakse, ajal, kui kõik elukulud kallinevad. Maunder juhib aga tähelepanu sellele, et hoopis süsteem lonkab, nimelt valitsus ise.
Oma praksises näeb Maunder seda igal päeval. Haiglasse on paigutatud Alzheimeriga inimesi, kelle eest nende lapsed ei suuda hoolitseda, vanadekodudes pole ruumi. Tihti on selle haiguse põdejad pealetükkivad, pannes palatikaaslased ning õed – arstid hädaohtu. Ravi aga ei ole. Samas nendib Maunder, et kiirabiosakonna koridorides magavad kanderaamidel patsiendid, kellele pole lihtsalt voodikohta anda. Maunder vihjab nii oma palgale kui ka õdede sissetulekule, neile, kes tegelevad Azheimeri probleemidega. Hirmkallis, leiab ta, riik ei tohiks haiglaid nii rakendada.
Teine näide on Maunderil see, kuidas maksumaksja maksab kallite ravimite eest, mida infektsioonide tõttu – mitmed neist ennetatavad, eriti näiteks sõltlase hulgas – saab tasuta.
Kõige valusam aga on ehk see, et riigi sotsiaalhoiusüsteem on aastakümneid tegutsenud võimetult. Maunderi sõnul näitab statistika, et üks igast neljast, seega tervenisti 25% lastest kogeb enne täisikka jõudmist kas väärtarvitamist (siin ju mitu kategooriat alates vaimsest seksuaalseni välja), hooletussejätmist.
Maunder kui psühhiaater teab, et igat laadi vaimuhaigused on kasvukõveras, julgedes esitada, et statistiliselt isegi enam kui ülalmainitud 25 protsenti, vahega, et paljud on raske elu jooksul kuidagi toime tulnud, ilma et nad riigilt abi oleks vajanud. Vaadakem tänavatel elavaid, kodutuid, tihti on nende juures vaimsed rikked selle kõige taga. Nende arvuline kasv liberaalide ajastul on jahmatamapanev.
Arst julgeb olla ka isekas. Ta ei soovi tulevikus ICU (intensiivravi palatis) ülekoormatuse tõttu vireleda, seal surra, nagu tänapäeval paljud kahjuks saavad oma armsamate mineku kohta tõdeda. Kui ehk Alzheimer või muu mõistusekaotus ei luba enam ta perel ta eest sellisel juhul hoolt kanda, ei soovi ta personaliga alakomplekteeritud haiglasse sattuda. Ning tänapäeva haiglad on just raha tõttu niisugused. Nagu teavad need, kes ootavad kuid operatsioone, siis ootavad tunde opereerimistoa vabanemiseni. Ning kõige selle taga on priiskav lühinägelik provintsivalitsus.
Maunder lõpetab olulise faktiga. Dollaritele keskendumine tähendab seda, et oleme unustanud, keda heaoluriik tahab aidata. (Kahtlemata mitte populistlikke poliitikuid!) Ta rõhutab, et taas olla tõhus, tegutsev heaoluriik, peame lõpetama avalikud argumendid, nõustuma prioriteetidega ja meeles pidama, keda süsteem peaks aitama. Sellele aga kahjuks arst ei oska hinda arvestada (priceless, enesekeskse, mina-enne või eneseõigustatud) nartsissistlikul ajastul. Selge, et Anno Domini 2016 on see hädavajalik. Loodame, et Maunderi hääl ei jää hüüdjaks kõrbes.
Tõnu Naelapea
